Tervist meie hingele, vaimule ja ihule!

Tervist meie hingele, vaimule ja ihule!

Tervist! Aeg-ajalt ütleme nii sõbrale või tuttavale, kui teda kohtame. Kui muidugi ei kasuta muid, teistest keeltest laenatud tervitusi. Ka tere on ju lühendatud versioon sellestsamast. Nii soovime ikka ja taas kohtudes head tervist ja seda, et tervis oleks tugev.

Loomulikult saaks tänapäeval kõike palju peenemalt öelda, kuid soovida tervitusena, et immuunsussüsteemi vastupanuvõime oleks tugev, oleks veidi kentsakas. Sedasi on elu loomulikuks osaks soovida teisele head, soovida, et vaevusi ei oleks ja meel võiks ikka rõõmus püsida. Tervis ju ei puuduta üksnes meie ihu. See seostub kõigega – nii ihu, vaimu kui ka hingega.

Tervik on oluline

Kui isegi lähtume elus tõest, et terves kehas elab terve vaim, siis alati ei pruugi see päris nii olla. Riistvara uuendamise teel tarkvarast puudusi kõrvaldada ei ole võimalik ja nõnda võib pinge hoopiski kahe poole vahel kasvada, kui keha treenimise kõrval jääb tähelepanuta vaimne tervis.

Seetõttu on väga oluline inimese kogu tervis, terviku tervis, et kõik saaks ja võiks toimida hästi ja ilma tõrgeteta. Selles osas on kahjuks meie arusaamistes ja ühiskonnas märgata palju tasakaalutust, mille tulemusena pendeldavad arusaamised ja „tõed“ seinast seina ja nõnda muudkui tekib pingeid ja konflikte juurde.

Mõistlik on probleeme ennetada

Inimkond on läbi aegade leidnud vaimu tasakaalustamisel tuge ja abi vägagi erinevatest praktikatest. Tõsi, teatava piirini on võimalik vaimse tervise pingeid maandada ihuliku tegevuse läbi, kuid ühel hetkel võib saabuda piir, kus see enam võimalik ei ole ning siis on võrdlemisi keeruline leida uusi ja teistsuguseid lahendusi, sest inimene kipub väga paljudel juhtudel olema harjumuste ori.

Kõiksugu tervislike probleemide puhul kipume tegudele asuma ja abi otsima aga alles siis, kui probleemid tekivad ning kui ise ei oska enam nendega ja iseendaga toime tulla. See aga tähendab väga sageli tagajärgedega tegelemist, nii et algse olukorra taastamine on praktiliselt võimatu. Taastada tulekahjus hävinud maja täpselt selliseks, nagu see kunagi oli, on ju väga keeruline, töömahukas ja kulukas ettevõtmine. Oluliselt mõistlikum on tegeleda ennetustööga. Hoolitseda selle eest, et nii kütte- kui ka elektri- ja kõiksugu muud süsteemid on korras, nii et õnnetus oleks välistatud.

Vaimse tervise probleemidega tegelema hakkamine alles siis, kui juhe on kokku jooksnud, on ilmselge tagajärgedega pusimine. Loomulikult on siis võimalik leida leevendust ja abi, aga märk või tempel inimesse ja tema maailma jääb kriisist kogu eluks. Jääb arm, mis ei parane mitte kunagi.

Plahvatusohtlikud olukorrad

Viimased kaks aastat on inimkonda väga tugevalt raputanud. Üks on tervishoiu kriis, aga palju enam on raputatud meie arusaamised, kes me inimestena oleme ja mille nimel üldse tegutseme. See on toonud päevavalgele tõsiasja, et liigagi paljud meie tegevused on hirmude leevendamine ja himude rahuldamine, mis aga mitte kuidagi ei aita jagu saada neist probleemidest, mis on hirmude ja himude põhjustajaks.

Religioossus kõige laiemas mõistes on olnud inimestele läbi aastatuhandete omamoodi ventiiliks, mis aitab vajadusel üle rõhu välja lasta, kuid samas aitab ka hoidu sobilikku rõhku, et inimene kokku ei kukuks. Vaid viimased sajad aastad on inimene oma mõtlemist vorminud nõnda, et loodab ilma uskumiseta toime tulla. Kuid nagu näha, siis oskamatus mõista seda, mida uskuda ja mida mitte, on ka tänapäeval jätkuvalt suureks probleemide põhjuseks, sest enam ei ole ventiili, mille toel liigne pinge välja pääseks. Nõnda ongi suurimaks ohuks plahvatus.

Õppimine on elukestev protsess

Inimene ei ole maailm, kuigi me inimestena nii võime arvata. Oleme Maa peal majalised, ajutised külalised, kellel on oma roll ja ülesanne. Kui see aga ununeb, võib tekkida vildakas arusaamine, et inimese tahtmine on üle kõige. Alles siis, kui toimub valus kokkupõrge tegelikkusega, saabub tõeline äratundmine ja arusaamiste selgus.

Sellepärast on inimesele oluline järjepidevalt tegeleda elu olemust ja inimeseks olemist puudutavate teemadega, sest nendes peitub lahendus väga paljudele probleemidele ja pingeväljadele. Liigagi sageli ei tea me, kes päriselt oleme ja seetõttu oleme nii lükata ja tõugata, nii mõjutatavad ja ära kasutatavad.

Enese tundma õppimine on elukestev protsess, kuid kui sellega mitte kunagi algust ei tehta, siis on ka väga vähe tõenäoline, et selgus selles osas saabuda saab. Ja nõnda ongi tahtmised esikohal, teadmata tegelikult, kas seda kõike üldse tarviski on.

Nii nagu meie ihu tervist aitab hoida õige toitumine ja piisav liikumine, aitab vaimset tervist hoida õige vaimutoitmine ja mõtlemise rakendamine ning arendamine. Hingega on aga asjad vahest kõige keerukamad, sest ega me ju päris täpselt ei tea, mida meie hing tegelikult toiduks ja kasvamiseks vajab. Hinge tervist on aidanudki hoida uskumine, et inimestena oleme ekslikud, ja vahel tuleb tunnistada oma puudujääke. Nii saab toimuda edasine kasvamine.