Kannatustest kannatlikkusesse

Jutluse kirjakoht: Hb 9:11-15

Oleme kannatuste ajas, ja see tähendab, et juba peagi on käes suur nädal, milles alates palmipuudepühast näeme Jeesuse maise elu kulminatsiooni. Näeme Jumala päästeplaani täitumist ja teoks saamist, selle tõelisuseks saamist.
Selle eel aga on meil tarvis mõelda veel sellele teele, mis eelnes kulminatsioonile. Ja inimlikus vaates on sellel teel väga palju seda, mida me kannatusteks nimetame, sest kui inimene ei mõista Jumala plaani ja näeb kõike ainult enese vaatenurgast, ja maise heaolu vaatenurgast, siis võibki näida, et kannatusi on palju.

Samas, püüdes aga kõigele vaadata Jumala poolse pilguga, ja ka selle pilguga, millega Jeesus sellele kõigele vaatas ja seda nägi, võime ehk pigem hoopis öelda, et kogu see teekond oli kannatlikkuse teekond, mitte kannatuste tee.
Selles võime näha inimliku vaate piiratust ja ühekülgsust Jumaliku vaate kõike hõlmavuse kõrval. Ja kuna Jeesus oli Jumala Poeg, Temas tegutses kõiksuse Looja ise, võime tõdedagi, et see teekond, mis meile võib näida kannatuste tee, oli tegelikkuses tõeline kannatlikkuse tee. Ja kannatlikkuse tee jätkub seni, kuniks kõik hinged päästetud saavad.

Nõnda ongi aga meie igaühe ees valik, kas me oma inimlikkuses kurdame kannatuste üle, või usus Jumalasse lubame Temal kannatlikkust enestes kasvatada, ning nõnda saame igavese pärandi tõotuse osalisteks.
Toob ju Pauluski selles samas lõigus välja Jumala toodud ohvri haarde teistsuguse mõõdu, kui tolles ajahetkes olnud inimlike arusaamiste seisukohad, kus püüti ikka veel ohverdades loomi pälvida Jumala õnnistust.

Jeesuses ohverdas Jumal oma ainusündinud Poja kogu inimkonna patu eest, ja kui meie soovime osa saada Jeesuse toodud lunastusest, siis peame meie endid ohverdama Jumalale, ehk lubama Temal oma südame avada armastusele.
Kui Tema meid avab, siis muutuvadki kannatused kannatlikkuseks, muutuvad mured tänulikkuseks, ja kurbus muutub rõõmuks, sest siis on kõigest koormast pääsemine hingele õnnistuseks ja rõõmuks. Selleni jõudmine oma armusaamistes on aga inimesele, ja eriti veel tänapäeva maisele heaolule keskenduval inimesel päris keerukas. Loomulikult on jätkuvalt ka neid, kes seda suudavad, kuid neid on siiski vaid üksikuid, samas kannatlikkuse teed on kutsutud kõik käima, sest Jeesus saavutas tõelise lunastuse meile kõikidele. Tema päästis meid patu meelevallast, mis sidus inimest maisuse külge pattulangemise hetkest alates.

Kui me aga mõtleme kannatustele ja kannatlikkusele, siis on ju sageli nõnda, et just siis, kui me raskuste keskel anname alla, ja kõik usaldame Jumala kätte, õnnistab Tema meid kannatliku meelega ja rahustab meid nõnda, et me näemegi, kui mõttetu ja tulemuseta võib olla meie omapäi toimunud rapsimine.
Jumalal on plaan kõigeks, Temal on plaan ja siht meie igaühe elule.
Seda ära tunda loomulikult ei saa me nurgas istudes ja oodates, vaid seda võime me ära tunda päriselt üksnes siis, kui me lubame Jumalal end armastuses voolida ja kujundada.

Kui me ka inimesena oleme ennast ühtmoodi vorminud oma unistusi täites, ja tubliduse teel edasi rühkides, siis Jumala plaan võib olla sootuks teistsugune, ja selles võib olla meie jaoks niivõrd palju üllatavat ja uut, mida inimlikkuses ei ole me kunagi suutnud ette kujutada.

Kannatlikkuse vaim on aga Jumala imeline kingitus neile, kes usu läbi püüdlevad enama Jumala tundmise poole. See on vaim, milles Jumal rahustab meie meeli ja rahustab meie südant ning selle rahu kinkimise läbi, muudab kogu meie elu.
Ja selle sama Vaimu toel kaotavatki kannatused oma teravuse ja valu, sest nii mõnigi maine asi kaotab oma olulisuse.

Jeesuse teekonda Jumala antud ülesande täitmisel inimlikkuses vaadates näemegi väga palju küsimärke kõige juures, kuid lubades kannatlikkuse vaimul avada inimlikkuse vaate kõrval jumalikku vaadet, näemegi, et kõigest üle on armastus, Jumala lõppematu ja muutumatu armastus kogu loodu ja inimkonna vastu. Lubades Temal ennastki tõmmata sellesse armastuse väesse, avaneb meile alles tegelik vaade ka inimese maise elu olemusele.
See aga, et inimene on kannatlikkusest vorminud enda jaoks kannatused, on suur osa meie patust, meie kärsitusest ja püüdest ise kõigega toime tulla. Ehk siis, me jätame inimestena maha Jumala ja lükkame kõrvale Tema armastuse, ning nõnda vormimegi kannatlikkusest kannatused, mille üle kurtmise teeme eneste elumõtteks.

Jumala seatud elu mõte on meile aga armastada, ja kannatlikkus on osa taevalisest armastusest. Unustades või kõrvale lükates kannatlikkuse ja armastuse leiabki inimene varem või hiljem end kannatuste teelt.

Tõsi, eks Jeesustki maises ihus kiusas inimlikkus, sest see ju piiras Tema jumalikkust, kuid Tema oli sellest kõiges üle, sest Jumal oma armastuse väes valitses Temas.
Seetõttu kindlasti on inimkond püüdnud kannatuste temaatika kaudu samastuda Jeesusega, seejuures aga pole mitte kuunagi päriselt mõistnud, et Jeesus ei kannatanud, vaid hoopiski kannatlikult täitis seda ülesannet, mille Isa oli Temale andnud. Kõige keskmes oli lunastus ja inimkonna päästmine patu meelevallast, mitte aga maisest elust kümne küünega kinni hoidmine.

Jumal ei vaja ohvreid, kurjus nõuab neid!
Nõnda ei ole ka enese armastusele pühendamine ja Jumala teenimine kunagi ohverdamine või kannatuste tee, vaid on alati vaid pääsemine maiste mõõtude juurest taevaste mõõtude juurde. Mõõtude juurde, mis loovad inimese uueks ja oluliselt enamaks, kui maine ihu ja selle tajud ning tundmised.

Nõnda puhastab Jeesus meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat tõelises armastuses muutes kannatuse kannatlikkuseks. Ja kui me isegi nimetame Jeesuse tegu ohvriks, siis teame me ju südames siiski, et see oli ülim armastuse tegu, mis Tema meie heaks on teinud. Lepitades inimkonna patu Jumala ees oma ülestõusmise väes.

Sellele peab olema meie pilk alati pööratud, sest selles kannab Jumal oma armastuse väes meidki ja toetab kõiges kannatlikkuse vaimuga.

AAMEN