11 okt. Tänu lõikuse eest
Jutluse kirjakoht: Jl 2:21–27
Täna on Lõikustänupüha, kuid maailm on nõnda palju muutunud, et teadmine viljasaagi lõikuse kunstist on väga valitute privileegiks jäänud. Jah, aiapidajad ka loomulikult koguvad saaki ja talletavad seda, kuid üleüldisemas plaanis tänapäeva inimene ju tegelikult ei tea saagi koristusest suurt midagi. Peamine on vaid, et mingil müstilisel pangaarvel oleks piisavalt ilus number, kui telefonist, arvutist või panga automaadist vaadata, ja rohkemat justkui ei olekski vaja. Sest see annab ju teadmise, et siis saab alati poest kõike vajalikku tuua.
Aga kas päriselt ka saab?
Neljapäevalgi oli ühe meie suure panga elektroonilised toimimiskanalid häiritud, nii et kindlasti paljudel oli probleeme poes maksmisega, või muude argi toimetuste juures. Võimalik, et kõik sellised süsteemide arengud ja edenemised, mis elu aina mugavamaks teevad ühiskonnas on Jumala töö, kuid pigem kipub see kõik ikka paistma inimliku süsteemina, mille töökindluses ei saa kunagi 100% kindel olla.
Vaadates aga nüüd seda prohvet Joeli raamatu teksti, näeme me selles ilmselget üleskutset tänada Jumalat, sest Issand teeb suuri asju.
See raamat Vanas Testamendis on üks lühemaid Piibli raamatuid, koosnedes vaid 4 peatükist, ning see lõik pärineb 2. peatüki lõpust, mis võtab kokku tegelikult 1. peatükis esitatud mureliku laulu laastatud maa pärast, ning 2. peatükis oleva Issanda päeva ettekuulutuse sisu.
Ehk siis, see on tänases päevas ehk üks meenutus minevikust meile, mis saab inimestest siis, kui nad unustavad Jumala, samas on see toredaks kinnituseks ka kuuldud evangeeliumi tekstile, et meie inimestena ei pea mitte millegi pärast muretsema, sest Jumal on suur, ja Tema heldus on üle meie, ning et Tema ise kannab hoolt kõige vajaliku eest, mida meie oma päevades vajame. Nii võimegi olla alati tänulikud Temale, kõige selle eest, mida paneme toiduks lauale, aga ka selle eest, et meil on kodu, ja armsad, kelledega koos võime oma päevasid tänulikus meeles üheskoos elada.
Loomulikult ongi elus vägagi erinevaid aegu, ja eks ka see praegune aeg on endiselt selline segane, milles me inimestena ei oska sageli orienteeruda ja käituda. Jah, käte puhastamine on meil juba peaaegu selge, kuid maski nina ette seadmises oleme endiselt pelglikud, sest eks me ikka ju sisimas loodame, et sellel kõigel on mingi muu lahendus, kui see, et mina pean enda nina ja suud katma hakkama.
See aeg on ju aga meid kõiki palju õpetanud, ja nii nagu ka viroloogid on ikka ja taas öelnud, et see haigus on pidude haigus, siis järelikult ongi elu inimestel liiga toredaks läinud, sest pidu peo otsa ju täidab paljude päevasid. Töögi on paljude jaoks vaid arvuti klahvide klõbistamine, mis pidude vahele mahub lootuses kasu lõigata, et taas pidutseda, ei muud.
Loomulikult hädas ja segastel aegadel hakkavad inimesed palju enam mõtlema elu väärtuste peale, ja ka Jumala peale kõiksugu küsimistega, et miks ja milleks jne., muudkui küsides ja küsides, leidmata aga vastuseid, mis meeldiks, ja nii leitakse pigem ikka võimalus edasi toretseda, kui tõeliselt otsida Jumalat.
Tänu kõige eest, aga tähendab ju seda, et esmalt inimene usaldab end kõiges Jumala hoolde. Ja alles siis, kui ta on end Jumala armu hoolde usaldanud, võib ta asuda enda hingest välja rohima umbrohutu, mis Jumala külvatud armastuse seemne võrsumist on takistanud. See aga eeldab Jumala tundmaõppimist ja selle läbi ka iseenda avastamist, milles saab toimuda ka meie vaimulik kasvamine, mida teostab meis Jumal ise. Ja kui meis toimub see kasvamine, üksnes siis kasvab ka meie tänulikkus, veendumus, et tõesti, Jumala heldus ja arm on üle kõige.
Prohvet Joel kõneleb ka vihmast, mida Jumal annab õigel ajal. Ja eks seegi ole üks oluline osa kasvamises, sest kasvamiseks on vaja nii päikese soojust, kui kosutavat vihma ju. Juutide jaoks oli suurem puudus vihmast, meil vahel on aga pigem puudu päikesest, kuid õigeks kasvamiseks peavad olema mõlemad tasakaalus, kuid seda tasakaalu saabki anda üksnes Jumal. Nii ongi ka ühe inimese vaimulikus kasvamises tarvis Jumala armastuse valgust ja usu elavat vett, sest üksnes nende läbi saab Jumal kasvatada inimest, et inimene võiks oma elu ja tegemistega head ja rohket vilja kanda.
Püüdes seda kõike aga kuidagi kokku võtta, võiks vast välja tuua kaks fraasi sellest prohvet Joeli tekstist tõdedes, esmalt, et tegelikult elame me selles ajas, kui Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Ja teiseks Issand, on meie Jumal ja ei keegi teine.
Neis mõlemas fraasis sisalduva mõtte eest aga ongi meil väga palju põhjust olla tänulikud, ning kiita ja ülistada Jumalat, sest Temast paremini ei saa küll mitte keegi meie eest hoolt kanda, ja paremat kasvamist ei saa ilma Temata toimuda.
Tema on ju meid loonud, Tema teab, mida me inimestena tegelikult oma päevades vajame, ja seda, mida me tegelikult vajame, on meil küll ja rohkemgi veel, kui me oskame vaid ka pisku eest tänulikud olla, ja meie kätte usaldatut hoolsalt hoida ja kasvatada. Liigagi sageli me ei ole lihtsalt omaenese upsakuses rahul sellega, mis vajalik, ja nii unustamegi tänulikkuse ja jahime hoopiski tahtmiste ajel taga kasu, mis aga ei tule õnnistuseks meile.
Kasuks saab kõik tulla üksnes siis, kui meie Jumalat armastame, kuid kui me Jumalat õpime tõeliselt armastama, saame hoopiski aru, et kasu on vägagi suhteline ja maine, õnnistus ja arm aga taevased kingitused, mis on kordades üle kõigest maisest, ja nende viimaste pärast võibki meie hing koguaeg kiita ja tänada Jumalat.
Issand on meie Jumal, ja ei keegi teine, Tema teeb suuri asju!