Sool, valgus, armastus?

Jutluse kirjakoht: Mt 5:13-16

Maa sool ja maailma valgus, tavaliselt kõneldakse selle kirjakoha juures ikka ju sellest, ja eelkõige rõhutataksegi seda, et meie oleme need, ja seeläbi justkui ka omalmoel vastandatakse endid üldsusele, neile, kes ei ole leidnud usku armastuse Jumalasse.

Kuid mida tegelikult Jeesus nende sõnadega öelda tahab?
Ehk hoopis seda, et igal killukesel loodus on oma ülesanne, nii on soola ülesanne tuua esile toidu parimad maitsed, valguse ülesanne teha inimse silmalegi nähtavaks see, mille keskel me oleme ning usu ülesanne on ehk justnimelt valgustada inimhingesid ja seeläbi neid päästa?

Aga nii nagu sool võib muutuda läägeks ja valgus võib jahtuda ja hääbuda, nii on väga suur oht ka kristlase usul muutuda leigeks! Selle eest ju meid ka hoiatatakse, ja Ilm raamatus öeldakse: Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.

Ja kui see panna kokku nende Jeesuse sõnadega täna, siis tundub, et meil on väga palju ju tegelikult põhjust paluda Jumalat justnimelt seda usu tulisust, sest enamsti on meie usk leige, ja kindlasti ka päris tihti väljendub see lausa ükskõiksuses ja pealiskaudsuses, millega me suhtume Jumalasse, loodusse ja elusse, mille Tema meile on andnud.
Kui me soovime olla maa soolaks, siis peame me olema soolased, kui me soovime olla valguseks, peame olema hiilgavad, kui me soovime tõeliselt uskuda, peab meie südames põlema tõeline usutuli!

Samas, see olukord ja maailm, kus me tänapäeval oleme on endiselt habras rahu ja armastuse poolest, mõistmise ja halastuse poolest, sest ikka ja alati arvame me ju et tulisus seisneb meie oma arusaamiste ja õiguste kaitsmises, ja kes julgeb neid rünnata, nendele tuleb vastu panna!
Kuid kas seegi ikka päris nii on? Mida Jeesus meile õpetab ja käsib?

Armastage!

Armastus on see sool ja valgus, mis annab meile üksikindiviididele jumalanäolisuse ja täidab meie südame usuga, ja armastus on ka see sool ja valgus, millest peame meile kuulutama neile, kes seda veel kuulnud ei ole!

Ja kui täna on ka misjonipüha ja võime mõelda misjonitööle kõikjal maailmas, siis selles muutunud maailma olukorras ei saa olla misjonitöö ainsaks eesmärgiks minna kaugele maale paganaid ristisusustama, vaid me peame elama armastades siin ja praegu, ja halastama nende peale, kes seda vajavad!
Jah, iseküsimus on, kas need kes tegelikult oma teistsuguste usuliste veendumustega ja eelkõige ikka majandusliku eesmärgiga Euroopasse rändajad, on valmis evangeeliumi sõnumit kuulma ja vastu võtma, kuid see ei ole meie vägi, mis neid muuta saab, see on Jumala vägi, ja kui meie soovime olla maa soolaks, mitte ainult Eesti või Baltimaade soolaks, vaid ehk hoopis kogu maailma soolaks, siis tulebki meil olla usus tulised ja kuulutada neile armu!

Jumala teed on imelised, ja meie ei tea miks on asjad nii, nagu nad praegu on, kuid kui mõelda sellele, kui kallis on saata inimesi kaugele maale misjonitööle, siis praegu on olukord teine, need, kellele saab rõõmusõnumit kuulutada, nad tulevad ise meie juurde! Ehk on see hetk vajalik just selleks, koputajale avataks ja otsija leiaks? Ehk on see Jumala tegu, et justnimelt riikidest, kus kristlaste elu on väga keeruline olnud, juhatab Jumal inimesi rahusse ja rõõmu?

Ja kui te nüüd arvate selle kõneldu põhjal, et ma olen tulihingeline pagulaste vastuvõtmise pooldaja, siis pean tunnistama, et seda ma kindlasti ei ole, sest selles virr-varris on nii keeruline leida selgust, kuid ühte ma tean, kui me usaldame kõik Jumala kätte, siis võib sündida imesid, ja sünnibki!

Jumal paigutab rahvaid ümber, ja puudutab inimsüdameid, Jumal muudab maailma ju ikka nii, et enam inimesi võiks rõõmusõnumist osa saada!
Aga kui sool on muutunud läägeks, kui Euroopa kristlaste usk on muutunud läägeks ja leigeks, nii et ei saada enam isegi aru, keda usutakse, siis ehk just sellepärast õpetab Jumal meid nende olukordade läbi, kus me oleme?

Jumala sõnum on, et armastus võidab kõik!
Inimlikult võttes kõlab see naiivselt ja kogu pagulaskriis tekitab hirmu, kuid ehk just ka selleks hirmu tekitajaks on usuleigus, mis üha enam inimlikkusena meis möllab ja valitseb?
Jumala mõtted võivad olla teistsugused!

Selleks, et teha hästi misjonitööd, et tulemuslikult kuulutada evangeeliumit, peab olema inimses kindel usk ja suur armastus, selleks ei pea rändama seitsme maa ja mere taha, vaid tegelikkuses piisab, kui me kõneleme alustades oma lähimatest, sugulastest ja sõpradest, et Jumala armastus on üle kõige! Jah, see võib olla palju keerulisem ja isiklikum, kui kaugel maal võõrastele Jeesusest kõnelemine, kuid tegelikult on see ju vähim, mida meie oma ligimeste heaks saame ära teha!

Esmalt peab loomulikult olema paigas meie enda suhe Jumalaga, sest nii nagu ka alguses sai öeldud, usu ülesanne on valgustada inimhingesid ja neid päästa! Kui on usk, siis on lootus ja armastus, aga nagu Paulus ütleb, siis suurim neist on armastus!

Armastus sütitab südames tundeid ja paneb meid heast kõnelema, armastus valgustab lisaks linnadele mäe ostas meie igaühe eluteed, armastus lohutab, armastus juhatab, armastus teeb soola soolaseks ja elu ilusaks!

Ilma usu ja armastuseta oleme me tühjus, tühi kest mida tuul kõigutab siia ja sinna, seepärast peame me ikka paluma, et Jumal täidaks meid oma armastuse väega ja hoiaks seda usutuld meis elavana, sest üksnes nii oleme me Tema laste nime väärilised, maa sool ja valgus, mis paistab pimeduses.

Seepärast tänagem ja kiitkem Jumalat ja ikka kuulutagem head ja tehkem head ja mõelgem head, sest üksnes nii saab Jumala armastus tõeliselt avalikuks, olgu siis kuitahes keeruline või hirmutav olukord või hetk meie või maailmas elus!
AAMEN