23 veebr. Mis maa see on?
Laululugusid Eestimaast on mitmesuguseid, kuid omal moel kõnelevad need laulud ikka ja alati armastusest, mis on tekkinud ühel rahval maa vastu, kus elatakse. Aeg-ajalt on aga tõesti selle kõige juures oluline küsida, mis on see armastus – mis maa see on, mida meie armastame?
“Mis maa see on?“ küsib laulja Siiri Sisask ka Peeter Volkonski kirjutatud sõnadega laulus, mis tuntuks meile sai mõnede aastate eest, kuigi on kirjutatud suisa 20 aasta eest. Nii on vahel isegi mõni laul ajast ees ja tekst, mida hingest luuakse, hakkab rahvaga kõnelema alles hiljem. Kuid peamine on rõõm, et meil on selliseid loojaid, kelle sõnade ja nootide seadmise vilumus ühendavad ja seeläbi loovad ühte hoidmise tunnet paljude südamesse.
Noor Tartu muusik Alen Veziko oma laulus “See maa” kõneleb nii samuti üldse mitte suurest ja kõrgest maast, kus tuul on jäine, kuid sellele kõigele vaatamata on kasva- nud meile hinge.
Nii ongi ju tegelikult, et just liiga sageli me ei mõtle sellele, kui südame külge tegelikult Eestimaa meil kas- vanud on. Kuid pidupäevadel saame selle koos üheskoos rõõmustada ja tänulikud olla, et elu meie maal on just selline nagu see täna on – et elu meie maal on nii hea, kui hea pole ta veel kunagi enne olnud.
100 aasta eest oli ka kindlasti väga palju neid inimesi, kes tundsid oma südames tugevat sidet selle maaga, ja nii sai kirja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, mille väljakuulutamise tulemusel sündis Eesti Vabariik. See on suur kingitus kõigile Eestimaa rahvastele! Jah, me tänasel päeval nimetame neid kõiki rahvaid eestlasteks, kuid tegelikult on meie rahvas ikka ja alati kirju olnud oma mitmekesisuses. Nii et tegelikult pole võimalik leida ühtki puhtaverelist eestlast, sest meis kõigis on kindlasti mõni piisk võõramaa verd, kuid just see on meid ühendanud.
Nii võimegi ühes vaimus ja meeles, ühes hinges ja keeles rõõmustada 100 aasta täitumise üle sellest päevast, mil kõikidele Eestimaa rahvastele loetud manifesti tulemusel läkski võim sellel eestlase hinge kasvanud maanurgal Eesti meele ja vaimu juhtida.
Saja aasta eest kindlasti mitte keegi ei osanud ette kujutada, milliseks kujuneb 24. veebruar aastal 2018, täpselt samuti, nagu meie ei oska ette kujutada 24. veebruari aastal 2118. Aga sõltumata sellest võime olla rõõmsad ja tänulikud selle eestlasliku jonnakuse üle, mille tulemusena oleme ise peremehed omal maal. Ja selles ühises väes edasi rühkides võime kindlad olla, et järgnevad aastasajad võivad veel ilusamad tulla.
Uskudes Eestisse, armastades Eestit ja lootes kõigele paremat kasvab kindlasti jätkuvalt meie ühine vaim ja hing ning selles rõõm eestimaalaseks olemise üle. See on meie maa ja kui vahel isegi küsime, et mis maa, siis hinges on ta kindlasti meil igaühel omal moel, kuid hinge ta on kindlasti kasvanud.
Rõõmsat ja ilusat Eesti Vabariigi 100. aastapäeva! Palju õnne juubilarile ja rahu kõikidele, kes meie armsal maal elavad!