14 märts Mina olen eluleib!
Jutluse kirjakoht: Jh 6:48-58
Jeesuse vestlus rahvaga eluleiva teemal on Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis oluliselt pikem lõik, kui see, mida lugesime. See lõik on pigem kogu asja kulminatsioon, sest kogu lõik pealkirjaga Jeesus kõneleb tõelisest leivast algab juba selle peatüki 22. salmist. Ja veel enne seda toidab Jeesus 5 tuhandet meest. Loomulikult tõstab rahvas selle kõige juures üles Moosese aegse taevamanna teema, kui Jeesus on neile kõnelemas eluleivast. Eks selle kõige ümber nende vestlus nii keerlebki ja kulmineerub.
Kulminatsiooni juures on aga tähelepanu väärne see, et Jeesus kõneleb oma enese lihast ja verest. Jah, meie jaoks on see arusaadav, et Jeesus räägib siinkohal armulauast, kuid vaadates selle arutelu paiknemist Johannese evangeeliumi esimeses pooles näeme, et rahva jaoks tolles ajahetkes oli see arusaamatu, sest see oli Jeesuse poolseks ettekuulutuseks sellest, mis saab tulema. Rahvas aga seda ei mõistnud.
Jeesus on eluleib! – tänases päevas ükski kristlane selles väga ju ei kahtlegi, kuid jah, tolles ajahetkes, kui toimus Jeesuse vestlus rahvahulgaga peale viie tuhande mehe söötmist, oli palju neid, kellel oli küsimusi rohkem, kui Jeesus nendele vastata jõudis.
Armlauas võime olla meie usus need, kes osa saades Kristuse ihust ja verest, võtame vastu igavese elu rooga, toitu, mis kasvatab meid vaimus ja tões, mis kinnitab meie usku Jumala armu kõikehõlmavusse ja vägevusse. Nii võimegi meie olla need, kes juba siin maisuses võime aimamisi näha ja kogeda igavese elu kirkuse sära.
Praeguses paastuajas, ja taaskord sellises paastuajas, kus on tulnud meil ka loobuda osadusest armulauas, on eriti oluline meil mõtiskleda selle üle, et kas meie ikka mõistame kõike armulauaga seonduvat nii nagu Jeesus seda õpetanud on. Kuid samas ei ole armulaud ainus viis osa saada Kristuse ihust ja verest, sest tegelikult on Jeesuse õpetus Sõnas täpselt sama oluline, et me inimestena võiksime mõista Tema õpetuse olemust ja sellest tulenevalt ka armulaua tähendust. Nii võimegi paastuda armulauast keskendudes Sõnale, mille läbi juhatab Jumal meid ka enamale tõe tundmisele ja armulaua olemuse mõistmisele. On ju Jeesuski öelnud, et inimene elab igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.
Praeguses ajas on üha enam kriisi ja piirangutega seoses ühiskonnas teemaks inimeste vaimne tervis, ehk siis paljuski inimeste suutmatus endaga toime tulla selles muutunud olukorras ja maailmas. Kelles tekitab see ängi ja viha, kelles tekitab see kurbust või lausa masendust, ja nii lahmitaksegi tihtilugu süüdistades süüdistamise pärast teisi, ning oma valus rünnatakse ka kõiki neid, kes püüavad aidata. Üldjuhul tuleb see kõik aga teadmatusest, mida teha oma vaimse tervise parandamiseks, ja oskamatusest enesega toime tulla, sest mitte keegi ei ole kunagi selles õpetust andnud. Nii ongi enneolematult suur ka noorte oskamatus ja teadmatus, ning nendest tulevad tagajärjed, sest juba päris mitu põlvkonda on olnud selles osas näljas.
Kui rääkida tänapäeva maailmas väljaspool kirikut armulauast ja Jeesuse olemisest eluleivaks, võib kohata vägagi sarnast suhtumist, nagu oli rahvahulgal, kellega Jeesus vestles. See on ju ilmekaks näiteks sellest, et sõltumata ajast, on vaimunäljas inimese reaktsioon ikka ühesugune, etteheiteid tegev ja urgitsev, püüdmatagi proovida mõista, mis tegelikult aidata võib ja toetada saab seda, kes on kitsikuses. Nii ei osata mõisteta ka meeleparanduse tõelist olemust, ei suudeta mõista seda, et meeleparanduses loob Jumal meid oma armu väes uueks, mitte meie lihtsalt ei korrasta oma mõtteid.
Kõige aluseks aga ongi seejuures usk, mis annab meile julgust ja selgust mõista, et tõepoolest Jeesus on eluleib – on seda nii oma ihu kui vere ohvri läbi, aga on seda ka igas antud õpetussõnas, mis juhatab inimest vaatama kaugemale maisuse kaduvusest.
Küllap me kõik mõistame, et ihu toidust vajame me igapäevaselt, kuid millegipärast seda, et ka vaimu ja hingetoitu me vajame igapäevaselt me ei mõista. Nii haigutabki väga paljudes hingedes tühjus, ja vaimusid pitsitab alatine näljatunne. Sellest kõigest aga on olemas väljapääs! Ja väljapääsuks on Jeesus, kes Jumala ainusündinud Pojana on tulnud meid juhatama maisuse radadelt taeva teele, mis viib igavesse ellu.
Päris kurvastav on selle kõige juures näha, et mingisuguste väga kummaliste eelarvamuste tõttu, mis ühiskonnas keerlevad, väga paljud inimesed pelgavad pöörata oma pilku kiriku poole, või usu poole. Pigem otsitakse abi interneti avarusest, kus on mustmiljon kummalist soovitust, mis tihtilugu olukordi veel keerulisemaks muudavad. Samas kummaline on, et head soovivad inimesed küll, kuid ennast Jumala armu headuse poole pöörata nad pelgavad. Tundub, et kardetakse liigset headust. Kui inimene on vangis ise enda sees ja seejuures veele ka näljas, siis ongi tulemus kurb ja ahastama panev. Sellest kitsikusest väljapääsuks ongi aga usk Jeesusesse.
Jeesus on eluleib, ja tõesti uskudes Temasse võtab Tema meilt nälja ja janu, mis meil oli enne temaga kohtumist, sest siis kogeb meie hing taevase valguse kosutust, ja ka vaim saab virguda.
Kõige julgustavamad ongi ka selles tekstis ehk need sõnad, millega see lõppeb: „kes seda leiba sööb, elab igavesti.“ Jeesuses ilmsiks saanud Jumala armastus on leivaks igale ühele, kes vaid söendab sellesse uskuda, see kosutab hinge ja tervendab vaimu, see muudab inimest. Sest kui nälg ja janu kaovad, võib ju inimene tänulikus meeles rõõmustada kõikide nende imeliste andide üle, mida Looja lubab talle osaks saada. Ja see muudab, see avab inimesele elus nii palju uut avastamist.
Süües tõelise eluleiva sõnadest sõõme leiame julgustust ka kõige keerukamates hetkedes ja olukordades, mis muidu muserdavad ja rõhuvad on.
Jeesus on tõeline eluleib igale ühele, kes Temasse usub!
Usus saame osa igavese elu leivast ja võime juua igavese õndsuse allikast.
See on Jumala eriline õnnistus meile!
AAMEN