Lendav aeg, või mööduv aeg?

Lendav aeg, või mööduv aeg?

Üks tänapäevase elu ja maailma suurimaid paradokse on aja nii kiire möödumine, et igas päevas jääb meil puudu tundide jagu aega, et kõiki toimetusi ja ettevõtmisi jõuaks ära teha. Nii kasvab üha pinge ja soov, et päevad oleks pikemad ja jõudu oleks enam!

Kuid kas see kõik peab nii olema? Juba Vanas-Testamendis kõneldakse, et igale asjale on määratud oma aeg siin taeva all, igal asjal on oma hetk, aeg naerda ja aeg nutta, aeg armastada ja aeg vihata, jne jne. Loomulikult inimestena me kipume ka seda põhimõtet ikka enese soovide järgi väänama, ja oleme löödud, kui naermise hetkel ei suuda me naerda ja armastamise hetkel armastada.

Me mõõdame aega, aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide, minutite ja sekunditega, see on omamoodi süsteem, mis tegelikult ongi sageli meie jaoks omandanud mõiste aeg tähenduse, nii kõneleme ajatusest kui millestki meie mõõtesüsteemist väljaspoole jäävat. Nii võiks ju tegelikult hetke, kui unustame kella koju ja läheme teele, nimetada hetkeks, mis on ajatu? Kuid vaid siis on ka meil võimalus osa saada millestki palju avarmast, kui me tõeliselt suudame aja mõõtmata jätta.

Sellel ajamõõtmise karussellil pööreldes hakkab tahes tahtmata pea ringi käima, sest kiirus kipub ju üha kasvama. Nii vajamegi hetki ja aega, et korrakski sellest möllust eemale astuda ja natukenegi puhata. Sest ega ilma asjata ei ole inimest sellisena loodud, et umbes kolmandiku ööpäevast me magame. Kui me aga selle arvelt muudkui aga näpistame aega lisaks oma toimetustele, siis on tulemuseks lihtsalt see, et oleme alustuseks väsinud ja pahurad ning lõpuks katki ja haiged.

Üheks suurimaks kiirustamise põhjuseks on kinldasti ka see, et on ju igati tore teistele muudkui kuulutada, et mul on kiire, see näitab ju, kui tegus inimene ma olen. Kuid just selle endale pidevalt sisendamine on üks põhjusi, miks meil aega nii napib. Olen oma elus reaalselt selle läbi proovinud, kui otsustasin ühel hetkel, et kui minult küsitakse „Kuidas läheb?“ vastan „Rahulikult!“ selleasemel, et kurta, kui kiire on. Ja seejärel avastasin imestusega, et tõepoolest, mu elu muutus rahulikumaks, mul tekkis palju enam aega tegeleda asjadega, mis tõeliselt rõõmu pakuvad.

Ja kui tõesti tundub, et aeg lendab meeletu kiirusega, möödub meist viuhti, siis mõistlik on hoogu vähendada. Nii võiks ju isegi öelda, et aeg on muutumatu, meie arusaamine ajast on vaid üha kiirenev, sest soovime ka sekundisse ja minutisse toppida üha enam infot ja nii enam jõuda, kuid see ei ole meie võimuses.

Igale asjale on määratud oma aeg, ja kui inimene ei oska seda aega ära oodata, siis teebki ta palju tühja tööd. Alati on ju võimalik sihini jõuda ka ringiga, selle asemel, et otse minna. Ja kui nii toimida, siis sihini küll jõutakse, kuid ei ole puhkamise aega, ega suudeta teest rõõmu tunda, sest soov on ikka kiiresti kohele jõuda, mis sest et ringiga.

Üks tore vanasõna ütleb: „Tark ei torma!“ – ehk just see tarkusetera suudab panna meid ka mõistma, või vähemasti mõtisklema selle üle, millal võiks õige aeg olla tööd teha, õige aeg puhata, õige aeg naerda ja armastada!