07 juuni Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Millegipärast on päris suur vahe linna ja küla kogukonnal, ühes neist püüeldakse ikka enama anonüümsuse poole, ehk ollakse vägagi enesekesksed, teisel juhul aga väärtustatakse oluliselt enam ühiseid sihte elukvaliteedi edendamisel, sest oluline on, et naaber naabriga hästi läbi saaks.
Vanasõnad on toredad asjad, nii ka see, mis mõttekeerutuse pealkirjaks sai, see väljendab ju tegelikult vägagi küla kogukonna hoiakuid ja lähenemis viise, mille toel saab üks küla õitseda ja selles elavad inimesed rõõmsad ning õnnelikud olla. Sest koos tegemises ja ühistes märkamistes peitub jõud. Viimsi on üha linnastuv külade kogum, kus on kõige aluseks siiski üksteise mõistmisel ja vastastikusel austusel toimiv elukorraldus.
Inimestena meeldib meile järgida eeskujusid, olgu need siis head või halvad, ja eelkõige järgime me neid siis, kui neis midagi meile sümpaatset on. Veebruarikuist „Tõe ja õiguse“ ekraniseeringut vaadates me igaüks kindlasti mõtisklesime selle üle, et miks küll Andres ja Pearu selliselt kõiges vägikaigast veavad. Põhjuseks seejuures ei olnud ju mitte kuidagi nende üleaedses, vaid pigem ikka kibestunud eluhoiak, mis tekkis suurest töö rassimisest. Väga pikka aega on aga kahjuks see kibestunud naabrimeeste sookuivendamise käsiraamat olnud omamoodi eeskujuks meilegi, pigem aga ikka ju halvaks eeskujuks oma hoiakutega, sest Vargamäe õuele õitsengut ei saabunud, ei suure töörassimise, ega vägikaika veo tulemusena.
Tänapäeval nimetatakse sarnaseid nähtusi, mida Andrese ja Pearu puhul täheldada võib, sageli läbipõlemiseks, stressiks ja depressiooniks, mis on paljus liigse töörügamise ja kitsarinnalisuse tulemuseks. Isegi see, et me nendele nähtustele keerulisi nimesid oskame panna ja medikamente nende leevendamiseks oskame apteegist leida, ei anna aga meile mitte mingisugust õigustust tegudele või sõnadele, mis teistele inimestele haiget teevad.
Tänapäevased moesõnad on sidusus ja sallimine. Kui me kogukonnana nendenigi jõuaksime, oleks elu Viimsis kordades parem, kui see on praegu. Vaadates aga veelgi kaugema eesmärgi suunas, siis lihtsalt põimunud suhtlusest või ka teise inimese iseärasustega arvestamisest tegelikult jääb väheks. Meil on vaja astuda samm edasi, ja anda endast parim oma kodukoha armastamises, ja ka ligimeste armastamises. Selle eesmärgini jõudmine on aga kinni meis igas ühes ja meie elu hoiakutes!
Loomulikult on raske, kui ülemus on tööl tõre, kui äripartner alt veab, kui pank muudkui hoiatuskirju saadab või õpetaja koolis teadmiste puudulikkust kinnitava hinde paneb. Kuid see ei saa olla kunagi halvakspanu või näpuga näitamise põhjuseks.
Nii nagu maailma parandamine algab iga inimese sisemise maailma korrastamisega, nii algab kogukonna parandamine oma kodu korrastamisega. Ja seegi ju tegelikult väga otseselt seostub selle, meie sisemise maailma korrasolekuga, sest kui hing on inimese sees rõõmus, siis on ju lausa piin vaadata nurgas vedelevaid tolmurulle, või pühkimata jalgteed hoovis. Aga ikkagi, kusagilt on meisse idanenud arusaamine, et kui tee pühitud ja tolmurullgi ära koristatud, et alles siis saabub aeg oma vaimu ja hinge harimisega tegeleda. Võiks aga olla asi ju sootuks vastupidi.
Andres ka luges Piiblit, ja mida enam ta luges, seda kurjemaks muutus, sest oma lugemisetega jäi ta kinni Vanasse Testamenti, kus ongi kirjas karmid reeglid, ja kõneldakse armu saabumisest alles tulevikus. Eks selle armu saabumise nimel ta tööd tegi, ja vaeva nägigi, kuid õhtuti Piibli ees seistes oli ramm raugemas, ja lugemislõigud lühidad, nii et kuidagi ei jõudnud ta oma lugemisega Uue Testamendini, millest oleks saanud leida armukuulutust, julgustust ja rõõmustust, kinnitust, et armastus võidab kõik, ja olulisim elus on pere ja armsad inimesed, mitte pelk tõotatud maa.
Meie väline olukord ja seis tänu Jumalale ei ole nii karm, kui 100 aasta eest, vähemasti heaolu silmas pidades. Kuid seis meie sisemaailmaga on vägagi nutune, sest suur osa võhmast on ju Viimsilastelgi kulunud ikka töö tegemisele, ja edu püüdluste püüdmisele, sest kellele ei meeldiks silma paista või edukas olla. Aga selle juures on jäänud märkamata ligimesed, kes on meie ümber, kes tegelikult on suurima väärtusega kingituseks meie igaühe elus. Neid aga me peame hoidma ja armastama, mitte käsutama ja sundima!
Nii võikski olla selle Viimsi vallale nii tähtsa aasta üheks juhtmõtteks seesama tore vanasõna, mis pealkirja kirja sai, et meie südamed oleksid rõõmsad ja pilkudes väljenduks tänulikkus, sest seda ju igatseme me kõik.
Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse vaimulik