20 sept. Jumala hoolitsus
Jutluse kirjakoht: 1Kn 17:1,8-16
Teha midagi Issanda sõna peale, on inimese poolt vaadatuna omamoodi suur julgustükk, sest oleme ju loogika austajatena väga harjunud ikka püstitama eesmärki, koostama plaani ja kui need viimse detailini lihvitud, alles siis asume neid teostama. Kuid selles loos näeme me hoopis teistsugust elu. Sellist elu, milles lesknaine on lootust kaotamas, sest vakas on vaid peotäis jahu ja kruusis vaid pisut õli. Kuid Jumalal on temaga teine plaan, temast saab selle piskuga prohveti toitja.
Jumala hoolitsus on täpselt nii kõikide nende üle, kes Jumalat usaldavad. Sest isegi siis, kui seis on lootusetu ja väljavaade justkui puudub, võib piskust, mis alles jäänud, saada seeme, millest kasvab välja midagi enneolematut.
Loomulikult ka seda Jumala hoolitsust saame me ka inimestena vägagi erinevalt kirjeldada ja ka eneste jaoks sõnastada, olgu see siis hoolitsus, hoidmine või arm, kõik on Jumala kingitus meile, ja kui meie oskame usus anda kõik Tema juhtida, siis võibki Tema oma armu täiuses hoolitseda meie igaühe ka kõige pisemagi vajaduse eest nii, et inimene ei pea puudust tundma, ja hoopiski võib end väga hoitu ja õnnelikuna tunda. Sest tõesti, Jumalal on kõik võimalik! Mitte ainult see, mida inimene suudab mõelda ja plaanida, vaid kõik on võimalik.
Nii näiteks õigeusu traditsioonis ongi ka kasutusel mõiste Jumala ettehoolitsus, mille puhul mõistetakse väga paljusid olukordasid elus Jumala hoidmisena. Sarnaselt ka ju see lesknaine minnes puid korjama ei osanud mitte kuidagi aimata, mis on tulemas, ja kuidas tema oma pojaga ka kitsikusest pääseda võib.
Seejuures on tähelepanu väärne see fraas, mille Jumal Eelijale ütleb: „olen käskinud üht lesknaist seal sind toita“. Ehk siis, Jumala antud käsk kellelegi head teha, selle loo põhjal ei väljendu mitte mingilgi moel teadliku ettevõtmise või tegevusena. Jumal lihtalt juhatab ja suunab õigeid inimesi kokku, nii et tekibki võimalus kellelgi kedagi aidata. Jumala käsk võib olla meile enestele täiesti arusaamatu, kuid tehes midagi Jumala nimel, võib väikesest teost saada elu päästev ettevõtmine.
Loomulikult näib see lugu muinasjutuna, sest selle loo tuum jääb väga paljus väljapoole mõistuse mõistmise piire, kuid just seal ju Jumal tegutseb, Temal on plaan olemas kõikide inimeste aitamiseks, et mitte keegi ei peaks tundma puudust.
Sedasi võimegi ka inimestena näha seda Jumala hoolitsust väga erinevate nurkade alt. Jumalikust vaatenurgast on tegemist hoolitsuse ja hoidmisega, inimlikust vaatenurgast aga hoopiski muretsemisega, millele me ju üldjuhul väga palju aega kulutame. Ja vat see aja kulutamine muretsemisele on vist tegelikult ainuke moodus aja raiskamiseks, sest pole ju Jumal andnud meile ülesannet muretseda. Jumal on andnud meile ülesande armastada!
Just täpselt nii, armastuse teona küpsetab lesknaine enda ja poja viimasest jahust ja õlist prohvetile leiva. Jah, loogika vaatenurgast võiks seda nimetada hetkeks, kus inimene ütleb: „kui kepid on läinud, mingu suusad ka!“, ehk siis on hetk, kus ta lööb kõigele käega, kuid just tänu sellele leiab end Jumala armust hoituna.
Kusjuures kui me räägime Jumala armust, siis selle väljenduseks võib olla väga otseselt ka kõik see ainelisus, mille keskel me elame. Ehk siis tõesti, kui näljasel on nälg, siis Jumal annab süüa, kui janusel on janu, Jumal hoolitseb ka januse eest. Aga seda kõike eelkõige siis, kui inimene usus usaldab Jumalat.
Võib-olla ka just sellepärast väga paljud palved, mida paluvad ka inimesed, kes end usklikuna ei määratle, ehk palved, mis algavad sõnadega: Jumal, kui sa olemas oled, palun tee nii! Saavad ka vastuse ja leiavad olukorrad lahenduse just sellepärast, et siis inimene jätabki kõik Jumala armu hoolde, ega püüa ise enam Jumala tegutsemist segada. Jah, ühele võib Jumal selgelt kõneleda, nii nagu prohvet Eelijale, kuid teisele annab lihtsalt südamesse armastust, et anda endalegi viimane võõra aitamiseks.
Jumala hoolitsus on meiega alati ja tegelikult kõiges. Isegi siis, kui me ei oska seda tähele panna, või ei oska me seda sellena näha. Kui me aga kasvame usus ja armastuse Jumala Sõna toel, siis võib kasvadagi meis ka oskus ka kõige argisemates pisiasjades näha Jumala armu ja õnnistust. Päriselt näha seda, kuidas Jumal meid hoiab.
Sellest vaatenurgast ei pruugi alati parim olla eesmärgistatud tegevuse plaanipärane ellu viimine, sest kui Jumal on eesmärgi püstitamisel kõrvale jäetud või plaanides pole osatud arvestada Jumala juhtimist, siis võibki olla tegemist üritusega, mis head vilja ei kanna.
Jumala parim hoolitsus meie jaoks ju ongi tegelikult see, kui ka meie päevades sünni Tema tahtmine, sest Jumala tahe on ju parim, mis meile inimestena sündida saab. Selles on koos kõik armastus ja headus, kõik heldus ja rõõm. Nii ei olegi meil Jumala lastena mitte kunagi mitte mingit põhjust muretseda. Vaid tegelikult on meil vaja pidevalt ja koguaeg Jumalat tänada ja kiita, sest just ka tänulikkuse kaudu võime me pöörata oma südant vastu võtma tõelist armastust kõiksuse Loojalt eneselt.
Lesknaise vakas jagus jahu ja kruusis õli, kuni vihm taas maad kastis ja Jumal viljale ja õlipuudele kasvamist andis. Nii näeme ka, et lahendused, mida Jumal sellistes argistes asjades annab, ei ole igikestvad, kuid kui ühes sellises osata näha Jumala hoolitsust ja Teda selle eest tänada, siis tulgu hiljem, mis iganes, sest ka siis Jumal hoolitseb meie eest.
Peamine ongi nii vaid julgus usaldada kõik Jumala kätte.
On ju inimestegi puhul nii, et kui lapsevanem liigselt hoolitseb lapse eest, ehk tegelikult teostab oma plaani lapse elus, siis kujuneb see suuresti piiride seadmiseks. Kui aga lapsevanem palub ja lubab Jumalal hoolitseda lapse kasvamise ja kujunemise eest, siis võib sellest lapsest kasvada imeline inimene. Liigses piiratuses kasvanu aga võitleb oma hirmudega, ja küllap ka muretseb koguaeg, et ega ometi ta mingit piiri pole ületanud.
Armastus annab vabaduse, selle tõelise, ja just selles tõelises armastuses ja vabaduses hoolitseb Jumal meiegi eest. Selleks vaid, et meiegi päevades võiks see nähtavaks saada, on meil vaja uskuda ja usaldada end Jumala kätte.
Jumal hoolitseb meie eest alati!
AAMEN