25 okt. Jeesuse saadikud
Jutluse kirjakoht: 5Ms 31:6-8
Usute te või mitte, aga see lõik 5. Moosese raamatust on evangeelium, rõõmusõnum, mille annab Jumal ise Moosese läbi julgustuseks ja innustuseks Iisraeli rahvale, et julgustada neid ette võtma teekonda, mille lõpule jõudmise ajast ja võimalikkusest tegelikult neil kellegil aimu ei ole, on üksnes usk pääsemisest. Tagantjärgi teame me, et see rännak kujunes pikemaks, kui keegi neist aimata oskas, kuid lõpuks siiski jõuti sihile, mille Jumal neile usu läbi andnud oli.
Aga miks siis see lõik rõõmusõnum on, eelkõige ikka sellepärast, et Iisraeli rahvale annab Jumal kinnituse: Issand, su Jumal, käib ise koos sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha! Ja teiseks kindlasti ka see sama fraas, mis kõlab inglite suu läbi paljudes kohtades Uue Testamendi evangeeliumite raamatutes: Ära karda ega kohku!
Jumala kinnitus, et Tema on alati meiega, ja ei jäta meid iial, on rõõmusõnum, mis kõlab endistviisi tänagi, sõnumi edastajad on küll teised, ja eks needki kelledele seda sõnumit jagatakse on tänapäeva inimesed, kuid sõnum on sama. Eks nii tulebki ikka ja taas korrata neid ajatuid sõnu, et inimeste hinged saaks sellest puudutatud, ja nii võiks need hinged saada osa pääsemisest igavesse ellu. Et kaduvast hingest võiks saada kadumatu hing Jumala armastuse väes.
See on sõnum, mida endiselt on vaja levitada!
Nii nagu ka juba teenistuse alguses mainitud sai, siis tänane pühapäev on misjonipüha ja pealkirjaks sel pühal on – Jeesuse saadikud. Seega on meil kõikidel siinkohal kindlasti põhjust mõtiskleda selle üle, et milline on meie roll Jumala esindamisel Tema saadikutena. Kas me suudame, ja kuidas me suudame ja oskame edastada seda sõnumit, mille Tema Poeg Jeesus meile on andnud?
Kas me oskame ka päriselt armastada? Või kas me vähemasti püüdleme selle poole, et kasvada Jumala armastuse toel selles suunas, et armastus meis ja meie ümber võiks rohkeneda? Ja selle läbi võiks ka paljude need, kes pole veel osanud või julenud Jumalat usaldada, võiksid leida usus pääsemise kitsikusest?
Või kas me üldse tegelikult adume, mida tähendab Jumala kinnitus meilegi, et Tema on igapäev meie juures ajastu lõpuni, kui meie vaid Temasse usume?
Sõnumi edastamisel ja selles, et sõnum kohale jõuaks, on väga palju tegureid, mis mõjutavad selle tõsiselt võetavust ja ka seda, kuidas sõnum vastuvõtjat puudutab. Sõnum võib olla suurepärane, ja edastajagi väga hea inimene, kuid kui ta ei oska seda tundmist edasi anda, mille sõnum temas tekitanud on, siis võib olla ka parim sõnum kuulaja kõrvadele, kui hane selga visatud vesi. Kujutage ette rõõmusõnumi kuulutajat, kes on morn ja ükskõikne selle suhtes, mida ta räägib? Kahtlustan, et selline sõnum ei jõua kohale sellena, mis peaks. Teame me ju näiteks koolistki kõik, et hea õpetaja on see, kes oskab huvitavalt ja kaasa tõmbavalt jagada oma teadmisi, sellega lapsi innustades.
Omamoodi tore on muidugi ette kujutada ka seda, kuidas Jeesus ise, või Mooses rahvale innustunult ja veendunult kõnelesid, sest kuidas muul moel oli võimalik see, et nii suured rahvahulgas said sõnumist puudutatud, ja nende elu muutus?
Jah, me võime öelda, et Jumala Püha Vaim tegutses sel ajal ka inimeste südametes, kuid sellega ei tohi meie veeretada enestelt vastutust ära. Kui sõnum Jumala armastusest on meie südameid puudutanud, siis peame me eemaldama endast kõik pidurid, mis takistavad meil sõnumit edasi jagamast!
Vaadates ajaloo kulgemist ja maailma muutumist, siis tundub, et rõõmusõnumi levik on toimunud aga selliselt, et kui mingil ajal on ka olnud edenemist rohkelt, siis mõne aja pärast on leidnud ikka keegi, kes on hakanud vastupidist väitma, ja inimesi sellega segadusse ajanud. Nii ongi justkui iga edenetud sammu puhul märgata vähemasti poolt sammu tagasi, sest oma inimlikkuses inimene ikka mingil määral pelgab sõnumit Jumala armastusest. Ja seda eriti ju maailmas, mis seab inimese kõige keskmesse.
Samas aga ei ole ju vaja üldse mitte kogu inimese aju mahtu ja võimekust rakendada selleks, et mõista seda lihtsalt sõnumit, mis ka meile täna Moosese suu läbi Jumal kõneleb. Tema on meiega koos, Tema ei lahku meist kunagi!
Selle asemel aga, et inimestena usuksime sellesse, algab sõnumi kõlamise järel üldjuhul küsimuste laviin, et aga kuidas ikka selle, teise või kolmandaga on, ja mis siis ikka saab? Jne, jne. Ehk siis maad võtab üleüldine kahtlemine ja kõhklemine, ja nii ei tehta heale sõnumile mitte lihtsalt ninanipsu, vaid lüüakse täie jõuga armastuse ees uks kinni. Sest olulisem on ju ikka inimlikkus, kui Jumala armastus.
Aga kas ikka on?
Jumala armastus on üle kõige ja kõikide, ja sellise uste paugutamisega teeme me ikka eelkõige kahju ju ise endale, ehk takistame Jumala armastuse väel oma päevades säramast. Jumala armastus aga sellepärast ei jäta säramist ja elude muutmist, Ta teeb seda lihtsalt nendes, kes on valmis teda vastu võtma, ja Temaga koos särama.
Jumala saadikutena ongi tegelikult meie kõikide esmane ülesanne armastada. Just nii nagu Jeesus on meile öelnud, armastada oma Jumalat kõigest oma jõust, ja ligimesi, kui iseendid. Sest tõeliselt armastamine on parim võimalik viis väljendada ja edastada seda sõnumit, et Jumal on meiega, ja mitte kellegil tegelikult ei ole põhjust karta või hirmu tunda, sest Jumal kannab meid kõigest läbi, ja õnnistab meid kõige eluks ja sõnumi edastamiseks vajalikuga, kui meie vaid usaldame Teda.
Loomulikult tuleb armastuse teel ette hetki, kus on vaja sõnumit edastada ka sõnadega, vahel on vaja nutta koos nutjategagi, kuid eelkõige tuleb jagada kõikidele rõõmu, mida see tõeline rõõmusõnum meie hinges loob. Et meie inimestena ei ole mitte kunagi üksi. Jumal on alati meiega ja aitab meid!
Ja just eriti selle pärast peame meie tegelema kõige selle välja rohimise ja juurimisega endast, mis takistab meid evangeeliumit kuulutamast armastuse väes, sest kõik see, mis meid selles takistab on patt. Sellestki aga on ju Jumal ise meid vabaks päästnud, ja aitab meil seda välja noppida, kui meie vaid püüdleme rohkema armastuse poole. Tema kasvatab meid Püha Vaimu väes.
Ideoloogiaid ja teooriaidki on maailmas palju ja erinevaid, et kuidas üks inimene võib ja saab olla õnnelik või edukas, kuid on üks ja ainus usk Kõigeväelisesse Kolmainu Jumalasse, mille läbi lisaks õnnele ja edule saab inimese osa tõelisest armastusest ja igavesest õndsusest. Ja just selle sõnumi levitajad iga oma mõtte, sõna ja teoga oleme meie Tema saadikutena.
Jumala armastuse tule kandmine südames, ja kaasa aitamine, et see süütaks teisteski südametes tõelist rõõmu tuld, on meie eesõigus ja rõõm. See on ehe ja siiras armastamine, armastamine rõõmus ja rahus, midagi pelgamata või kartmata. See on lihtsalt armastamine kogu südamega!