04 dets. Issanda tulemise ootus!
Jutluse kirjakoht: Lk 12:35-40
Issanda tulemise ootus! – see on ju suur osa advendi aja olemusest, kuid eelkõige siiski ikka ju jõulude tulemise kontekstis. Kuid tänane II advendi kirjakoht Luuka evangeeliumist paneb meid ju tegelikult mõtlema hoopiski Jeesuse taastulemisele, ja selleks valmistumisele!
Olen ennegi küsinud selliselt siin, et kas meie oleksime valmis, kui Jeesus praegu tuleks? Rumal oleks vast öelda, et uksest sisse astuks, sest Tema taastulemisel kaotab kõik maine tähtsuse ju, nii et on see uks või mitte, sellel ei ole enam mingit tähtsust siis.
Kuid ka evangelist kõneleb meile uksest, ja sulase valmisolekust seda avada, kui isand tuleb. Aga see uks vast on ka midagi muud, kui see ehitise osa, mille kaudu saame liikuda toast õue või vastupidi. Pigem on see ju ikka meie südame uks, mille kaudu on meil võimalus vastu võtta Jumala armu, mille kaudu on meil võimalik vastu võtta Issandat! Kas meie süda on valmis ja valvel, et Issand võiks tulla?
Selle kirjakoha lõpus aga võrdleb evangelist tulijat sootuks vargaga! Eks seegi on hoiatus ja meeldetuletus, et on neid valesid tulijaid, kes püüavad ka meie südamesse teed ja sissepääsu leida, kellel ei ole tegelikult sinna asja. Ja selle juures pannakse vastutus peremehele.
Seega on selles loos justkui kaks erinevat tegelast, kelle valmisoleku läbi jagatakse meilegi täna näpunäiteid, võtame me siis endid sulastena, kes on valmis isanda tulekul ust avama, või peremehena, kes hoiab tema kätte usaldatut! Igatahes on meil palju õppida sellest, ja mõelda, milliseid uksi hoiame me iseendas avatuna, ja milliseid suletuna, ehk siis, millistest Issand saab sisse tulla ja millisest varas kindlasti mitte.
Loomulikult tekib selle juures palju küsimusi, eelkõige muidugi selle poole pealt, et mis need uksed siis meis on, mida me peame valvama, mille üle me kontrolli peame omama. Arvan, et need on väga paljus meie tundmised ja tunded, ning mingis osas kindlasti ka mõtted, kuid vahel mõtted võivad kujuneda ka nendeks varasteks, kelle halbasid kavatsusi ei oska me kuidagi ära tunda. Kuid nendega võime me ummistada teed, nii et kui isand tuleb, ei pääsegi ta enam ligi.
Suurimaks küsimuseks kindlasti on aga ikka see, et millal siis? Millal me Issand tuleb?
Õnneks annab evangelist sellele küsimusele ammendava vastuse: Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!
Seega inimese alatine valmisolek on ülimalt oluline, kuid sellistena nagu me oleme, iseenese jõu ja väega ei suuda me isegi mitte veidikene aega valvamisel vastu pidada, seepärast vajame me Jumala abi ja tuge Tema Püha Vaimu väes, et tõesti suuta olla valvsad, ning hoida oma hinge puhtana ja valmis!
Üksnes usu läbi saab olla inimene valmis avama oma südant Jumalale sel kõige õigemal hetkel! See võib toimuda mõistuse jaoks täiesti arusaamatul viisil ja moel, ja hetkel, kuid kui süda on valmis usus seda tegema, siis võibki see sündida.
Ja kuigi eelkõige olen kõnelenud Issanda tulemisest tõesti Tema taastulemise kontekstis, siis tegelikult on ju Issanda tulemine inimese juurde ka tõesti ju see, kui inimene leiab usu, kui ta ehk seni vähe uskununa pöördub Issanda poole, ja avab ennast Jumalale, võtab vastu Jumala kutse!
Nii on tegelikult ju ikka ja alati inimmõistuse jaoks müstika see, kuidas keegi leiab oma tee Jumala juurde, millal võtab vastu Jumala kutse.
Tänase pühapäeva pealkiri aga ütleb veel ühe väga olulise asja Issanda tulemise osas, nimelt Issand tuleb kirkuses! Ta tuleb taevalikus armastuse valguses igaühe juurde, kes on valmis end, oma südame uksi Temale avama, et see taevalik valgus võiks valgustada inimese südame ka kõige salajasemaid nurgataguseid.
Kindlasti me kõik oleme oma elus kogenud hetki, kus endalegi täiesti arusaamatult oleme lihtsalt rõõmsad ja õnnelikud, kus täidab meid eriliselt hea tundmine. Usun, et just selline tundmine on see, mille läbi võime kogeda Jumala armuvalguse puudutust ja ligidust, selle mõju oma hingele. See on väga eriliselt hea, aga oma müstilisel moel täiesti arusaamatu.
Ja kõik see saab sündida vaid siis, kui meie oleme olnud valvsad, oleme hoidnud oma hingekoja korras ja puhtana, ning oleme valmis Issandat vastu võtma, mil iganes tunnil Ta ka ei saabu meie juurde!
Nii võimegi ikka ja alati paluda, ja uskuda, et Issand ise valmistaks meid, et Tema puhastaks ja tervendaks meid, et meiegi võiksime olla Jumala templid, nii nagu psalmist ka Vanas-Testamendis kõneleb. Sest kui meis on hinge tempel puhas ja korras, siis julgeme me ju ka isanda kõhklematult tuppa lubada, kui Ta saabub.
Selliselt saamegi ennast selles advendi ajas ette valmistada, et ka nende jõulupühade aegu, kui me pühitseme tänumeeles Jumala inimeseks saamist Jeesuses, oleks meis olev Jumala tempel valmis Issandat vastu võtma! Oleks valmis vastu võtma seda suurt armastuse valgust, Jumala kirkust, mis paneb ka meid särama, mis annab meile erilise väe ja jõu armastada!
Valmistagem nii Issandale teed, ja olgem ikka valmis avame neid õigeid uksi, et tõeline jõulurõõm võiks meiegi südameid puudutada, ja hoidkem suletuna need uksed, kust varas tahab sisse hiilida seda rõõmu röövima.
Andku Jumal meile ikka jõudu valmistuda ja valvel olla!
AAMEN