10 mai Ajatuse ja ajalikkuse mõõdud
Elus kohtame kõiksugu erinevaid mõõtusid, millede läbi püüame võrrelda erinevaid objekte, erinevaid olukordi, ja tulemusi, mida saavutada püüame. Nii mõõdame kaugust kilomeetrites, mahtu liitrites ja aega minutites, need mõõdud on kõikidele mõistetavad, ning nende toel saame võrrelda, kui kaugel on naaberküla, kui palju vedelikku mahub pudelisse või kui kaua meil oodata tuleb, et õnn meie õuele saabuks.
Kuid mida enam mingis valdkonnas sügavutti minna, seda enam kohtab inimene mõõte, mis esmapilgul näivad täiesti arusaamatud, sest kuidas saab olla kauguse mõõtühikuks valgusaasta või mõni muu kosmilisena näiv suurus, mille olemust mõistusega hoomata on keerukas. Nii ka elu osas on meie jaoks täiesti arusaadav mõõt aastad, ja vanemas eas kindlasti ka aasta kümned, kuid kõneldes sajanditest ja pikemateski perioodidest maailma ajaloos muutub inimese taju järjest ähmasemaks. Ehk siis, mida lähemal ja tajutavam mingi mõõt meie jaoks on, seda selgem tema olemus meile on.
Üheks mõõduks aga, mis on meile kõigile vägagi lähedal, on elu, see mõõt on lausa nii lähedal ja omane meile sageli, et selle olemuse üle me väga ei arutle ja lihtsalt elame oma päevi nii nagu oskame. Alles siis, kui keegi, kelle olemasolu on meie jaoks olnud väga oluline lahkub siit elust, hakkame mõtisklema selle üle, kas peale seda hetke, mida surmaks nimetatakse, on veel midagi, või ongi sellega kõik? Selles osas aga on aegade jooksul tekkinud maailma väga erinevais paigus vägagi erinevaid arvamusi, kuid valdav on siiski arvamus, et maine elu küll lõppeb surma hetkel, kuid see ei ole hinge lõpu hetk.
Küllap iga inimene, kes on kasutanud mõõdulinti või joonlauda, on kogenud olukordi, kus mõõdetav objekt ongi lihtsalt oluliselt pikem ja suurem, kui vahend, millega seda mõõta püütakse. Nii ei ole väga mõttekas asuda vahemaad Tallinnast Viimsisse mõõtma joonlauaga, sest kuigi loomulikult oleks see võimalik, poleks see üldse mitte viljakas ja kiire tegevus.
Aga igavikulisust ja ajatust püüab inimene siiski millegipärast mõõta maiste mõõtudega, ehk nende mõõtudega, mis on mõistusega ja loogiliselt selgitatavad. Nii on inimene ikka ja taas olukorras, kus tuleb tõdeda, et mõistuse võimest jääb väheks, et mõista kõike seda, mis jääb väljapoole ajalikkust, just samamoodi, kui jääb tegelikult ju hoomamatuks lihtsa inimese jaoks kõik see, mis toimub väljapool maailmaruumi.
Oleme tähistamas Viimsi valla 100. aastapäeva, see aastapäev on väga väärikas ja on suur rõõm, et selles maanurgas mere sees on võinud siinsed elanikud juba nii pikalt ise oma elu korraldada. Selle ajaga on saanud rannaäärsetest kaluriküladest tegelikkuses ju linn, kus põllud on täis ehitatud maju, rääkimata siis ranna heinamaadest, kust on romantiline vaade merele eriti siis, kui päikese päevakaar taas merre lõppeb. Kui saja aasta eest oli iga pere suurimaks varanduseks Viimsis paat, millega sai merel kalal käia, ja seeläbi end ära elatada, siis nüüdseks on rannad paatidest palju tühjemaks jäänud, ning elatist teenitakse teisiti.
Aga elu mõõdud, millega mõõta oma päevade õnnestumisi ja ilu, on ju tegelikult ikka needsamad, mis saja aasta eest, sest rõõmu ja rahu, headust ja armastust ihkab kogeda iga inimene. Nii tihedasti asustatud poolsaarel on aga nende kogemine võimalik ainult siis kui kõik annavad endast parima, ja oma toimetusi sätivad teisi ja keskkonda arvestades. Loomulikult on meil inimestena kõiksugu erinevaid vabadusi, kuid alati kaasneb vabadusega vastutus ja oht, et meie vabadus rikub teise inimese päeva. Kui meie soovime elada hästi ja rõõmsalt, on vaja meil kõigil arvestada üksteisega.
See aeg ja hetk, mil meie siin maanurgas elame, on suuremas vaates tegelikult ju üürikene. Isegi siis, kui kogu elu oleme elanud ühes paigas, on ikka ja alati vaja tegeleda enese mõõtmisega igavikuliste mõõtudega, sest selle läbi saame end enam tundma õppida, ja selle läbi võime me saada päev päevalt paremaks inimeseks, kui oskame tunda ja kogeda, et meie poolikud nägemised ja isekad tahtmised tegelikult teevad teistele haiget, ja vähendavad meie järeltulijatele antavate võimaluste hulka.
Rahu ja rõõm on igavikulised mõõdupuud, mis on antud meie igaühe kasutada. Leides rahu oma südames, saab inimene olla ka tõeliselt rõõmus ja tänulik paiga eest, kus elada võib, lähedaste eest, kellega oma elu jagada võib, ja loomulikult kogukonna eest, kus hoolitakse üksteisest ning ollakse toeks üksteisele.
Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse vaimulik