Aeg kaob, rõõmud jäävad

Aeg kaob, rõõmud jäävad

See tore suvine aeg, kus päevad on pikad ja aega küll, hakkab vaikselt mööda saama, nii avastamegi õhtuti, et päike on juba loojunud, kui õhtused uudised algavad, ning tuleb hakata taas elama kalendri rütmis, kuhu on kõiksugu erinevaid kohtumisi ja ettevõtmisi kirja pandud. Nii see aeg lendab.

Omal moel on kindlasti kurb, et üks ilus suvi on jälle mööda saanud, kuid samas on sellest palju kaasa võtta, millele mõtlemine taas naeratuse näole toob, mis hinge kohati lausa helgeks teeb. Seejuures tulebki tõdeda, et kunagise Tarmo Pihlapi lauldud laulu sõnad on tegelikult väga asjakohased kirjeldamaks aega, kus ühest suvest on tasahilju saamas sügis.

Eestimaal elades oleme me vägagi õnnelikud inimesed, sest ilmastik on meil selline, et ega keegi ju tegelikult kogu aastat puhata ei tahagi, ja nii on enamus aastast aeg, kus on kõik vägagi asjalikud ja toimekad, vahest ehk liigagi. Nii ruttabki aeg muudkui edasi, ja näitab meile, mis meie tegudest on viljakad olnud ja mis oma eesmärki pole täitnud. Ja kindlasti saadab meid siis rõõm, kui tegutsemise viljad on head.

Aeg aga kulgeb omasoodu, ja tegelikult sellest, kuidas meie selle kulgemisega kaasas oskame olla, sõltub meie oskus olla rõõmsad. Inimestena me ju ikka oskame alati rohkemat tahta, veel enam püüame ühte tundi mahutada, et olla tulemuslikumad tegutsemises. Aga nii kipub rõõm meie päevades vähenema, sest lihtlabane väsimus tikub kallale, kui oma püüdlustega üle pingutame. Ja kui siis veel natuke pingutame, ongi kõiksugused häired meie saatjaks, sest teatavasti väsinud inimene on palju tõredam, kuid puhanud inimene.

20. augustil ühes intervjuu klipis ütles Peeter Volkonski, et teda teeb murelikuks naljatlemise oskuse vähenemine meie ühiskonnas. Nii hakkasin mõtlema ühele raamatule, mis mulle kevadel kingiti, mis toob meieni veidi enam kui 100 aasta eest ühe nekrutiks suundunud mehe mõtted ja tunded sellest, mis teda ees on ootamas. Tänasest päevast vaadates tundub tema lähenemine kõigele jahmatavalt rõõmsameelne. Ja nii tabasingi end mõttelt, et tegelikult meie oskus lihtsatest asjadest rõõmu tunda on meie tubliduse ja püüdluste tõttu vist siiski ajaga kannata saanud, sest me tahamegi ikka ja alati veel rohkem.

Rõõmu aga ei too meile mitte rohkema pärale jõudmine või ettevõtmiste õnnestumine, vaid rõõmu toob inimese hingele see, kui tal on võimalus elada omaenese rütmis, rebestamata end liigsete kohustuste tõttu, ja kosutust leides igas päevas millestki meeldivast. Oleks ju kurb mõelda, et järgimine rõõmuhetk saabub hinge jaoks alles siis, kui uus kevad tärkamas. Hing vajab hoolt alati ja igas päevas, üksnes nii saab aja ja päevade kadudes rõõm meiega jääda.

Selles jah, me igaüks saame areneda, kuidas oma aega planeerida jne, kuid seegi on taas üks järjekordne tegevus, mis tegelikult pingestab meid. Kui soovime oma armsatega näiteks üht kena nädalavahetust veeta, siis selleski on ju tegelikult olulisim koos veedetud aeg, mitte koos läbitehtud ettevõtmised. Vahel ongi lihtsalt vaja aega, et koos olla. Ja koos olla nii, et mitte mingid segajad meid ei häiri ka teleka, arvuti või telefoni näol.

Rõõmus olemine ei ole õnnestunud ettevõtmiste tulemus, vaid rõõmus olemine on meie hinge seisund, mille läbi ka meie ettevõtmised õnnestuvad oluliselt suurema tõenäosusega. Kui meie hinges on rahu, siis on ka meie meelel koha palju kergem olla, ja just seda meelelist kergustunnet võimegi ju rõõmuks nimetada. Seda ei saa asendada isegi mitte lõbu ja eriliste elamustega. Eelduseks, et meie hing võiks rõõmus olla, on oskus tänulikus meeles talletada seda, mida oma päevades kohanud oleme, et siis, kui peaks ka tõesti hallikates toonides argipäev olema, et siis oleks meil seda, mida meenutada, mille peale mõttesse vajudes vahel lihtsalt muheleda.

Igas inimeses on tung ja soov olla kasulik, kuuluda kuhugi ja olla millegi osa, kuid selle kõrval on igal inimesel vaja aega iseendaga olemiseks, oma mõtete selgeks mõtlemiseks, oma järelduste tegemiseks. Kahtlustan, et seetõttu meil suurt kohustuste ja püüdluste koormat kandes kipubki aega nappima oma hinge eest hoolitsemisega, ja nii muudkui pingutame ja ponnistame, kuis aga jaksame.

Olgu nii meie päevades ikka aega, mis loob rõõmu meie hinges, et isegi siis, kui aeg kaob, rõõmud võiks ikka meiega jääda, ja et rõõmu meie hinges oleks püsivalt, mitte ainult siis, kui õnnestumistega kohtume. Sest tegelikult ju, kui on ka ebaõnnestumisi, võime olla rõõmsad, et nende läbi võime targemaks saada.

Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse vaimulik