Enese läbikatsumine

Enese läbikatsumine

Jutluse kirjakoht: Ii 42:1-6

See Iiobi kahetsus Jumala ees juhib meid täna mõtlema enese läbikatsumisele. Sest ega me ju muul moel ei ole inimestena suutelised jõudma tõelisele patukahetsuseni ja meeleparanduseni. Neid aga vajame me tegelikult ju väga.

Meie eneste arvamus iseendast on kindlasti hoopis midagi muud, kui teiste arvamus meist. Kui teiste arvamusi on palju ja erinevaid, siis seda meie eneste arvamust ja arusaamist iseendast on aga vaid üks ainus. Ja eks see on ajas muutuv täpselt samamoodi, nagu muutume meie, nagu kasvame või mingites asjades ka kahaneme.

Ja kindlasti sõltub meie iseenda mõistmise võimest ka meie arusaamine sellest, kellena või millisena näeb ja tunneb meid Jumal. Sest isegi siis, kui me oleme enda meelest head ja tublid lapsed, ei pruugi see ju Jumala silmis tegelikult päris nii olla. Ja eks ka on kindlasti olukordi, kus asjad on vastupidi. Meie arvame, et oleme olnud pahad, kuid Jumal vaatab asjale teisiti.

Kui aga mõelda sellele enese läbi katsumisele, ehk siis ka tänapäeva mõistes enese analüüsile, siis küllap me inimestena võtame seda eelkõige ikka ette ju selleks, et saada paremateks. Loomulikult selle sihi määravad meie arusaamised heast ja halvast, ning nii ka väga tugevalt mõjutavad seda, kas me siis oleme eneste suhtes kriitilisemad või leebemad. Kuid üks on kindel, kui meie enese kaemusega ei tegele, siis muutume me üha enesekesksemateks inimesteks.

Samas ongi meil tarvis väärtuste süsteemi, mille toel ja valgel, on võimalik avastada ja näha enda puudujääke ja ka häid külgi. Sest kui on üksnes meie eneste arvamus, siis ongi vaid enesekeskne enese analüüs.
Kristlastena on meie jaoks selleks väärtussüsteemiks ju tegelikult kogu kristlik maailma käsitlus, mis põhineb Jeesuse õpetusel, ja Uue Testamendi ajas elades loomulikult eelkõige Jeesuse antud armastuse käsk, mille peegeldus meis näitab üldjuhul meile kõik vajaliku kätte, sest armastuse valguse peegeldumised meis juhivad meid ju nägema ja avastama paljusid asju enestes, millede välja juurimine või ravimine aitavadki meil armastuses kasvada.

Taustaks aga sellele Jumala armust kantud armastuse süsteemile on Vana Testamendi 10 käsku, mis ka nüüdseks on ju tegelikult omal moel selgitavateks alalõikudeks, et me inimestena võiksime paremini mõista, mida Jumala armastus meie vastu endas hõlmab, ja millised on Jumala ootused meie suhtes.

Iiobi sõnad, kus ta ütleb: Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Väljendavad ju tegelikult ka Tema mõistmatust Jumala plaani ja juhatuse osas, kuid siiski avab ta end Jumalale, et Jumal Tema läbi võiks kõnelda ja tegusid teha.

Nii jõuamegi enese läbikatsumise juures tihtilugu tõdemuseni, et jah, mina ei suuda end parandada, kuid armas Jumal Sinu käes on kõik võimalik! Sest Jumala käes on ju tõesti kõik võimalik, ja kui meie inimestena vajame armu ja heldust ja helgust oma ellu, siis pruugib meil vaid pöörata end Jumala poole, ja kogu Tema armu täius on avatud meile. Aga justnimelt see, et inimlikus enesekesksuses me ei suuda end Jumala poole pöörata, on suurimaks takistuseks sellel teel, et me tõesti võiksime Jumala armu täiuse osalised olla. Sest ikka ja taas on kõlamas meie mõtteis, et „Ah! Mis nüüd mina!“

Selle kõige juurest me jõuamegi selle eesmärgini, et milleks siis on oluline see enese läbikatsumine. Ja see eesmärk ei ole ju mitte miskit muud, kui ikka meie soov, et meie elus võiks kõiges sündida Jumala tahtmine, ja et meie suudaksime eemaldada kõik need takistused, mis piiravad Jumala tahte, Tema armu ja õnnistuse ellu rakendumist meie päevades.

Üksnes Jumalat tundma õppides on meil võimalik ka tõeliselt tulemuslikult end läbi katsuda ja selle tulemusena ka kogeda Jumala armastuse muutvat väge. Sest kui Jumalale on kõik võimalik, siis on Temal ju võimalik ka meid muuta!
Loomulikult me inimestena ei kipu seda väga tunnistama, sest seesama enesekesksus, millele tänapäeval niipalju rõhutakse, on ju meis igas üheski olemas, kuid tegelikult on ju kõik ja alati Jumala käes. Meie valikuks on üldjuhul vaid see, kas võtta Jumala armu vastu, või siis loobuda sellest.

Mida enam me inimestena õpime Jumalat tundma, ja õpime tundma alandlikkuses ka Tema tahet meie jaoks, seda rohkema rahu ja rõõmuga saab Jumal meie hinge täita ja seda elusamat elu saab Jumal anda meile elada. Kogedes igas päevas Jumala armulist ligiolu ja juhatust, Tema hoidmist ja õnnistust, ei jäägi meie hingel ju muud üle, kui lihtsalt rõõmust hõisata.

Kuid sellel teekonnal on ülimalt oluline end Jumala armastuse valguses läbi katsuda, Tema abil ja toel käia meeleparanduse teed, ehk ka mõtlemise muutumise teed, ning alles siis, kui nii mõnedki takistused Jumala armastuse ilmsiks saamise teelt on kõrvaldatud, võib Tema armastuse sära meie kaudu ka maailma hakata paistma, võib jõuda meie ligimesteni, kes seda vajavad hoolimist ja headust.

Meie oleme poolikud, kuid Jumal on täiuslik. Püüd Teda tundma õppida on see, mis aga aitab meilgi kasvada sellest poolikusest ikka enam täiuslikkuse poole. Ja isegi siis, kui me seda täiuslikkust mitte kunagi ei saavuta, vähemasti siin maailmas elades, siis põhjust parema poole ja rohkema armastuse poole püüelda on meil alati lõputult.

Jumal muudab meid, Tema loob meid uueks ikka ja taas, ja vahel ongi ehk ka enese läbikastumise osaks Jumala töö imetlemine ja tänamine, sest isegi siis, kui meie päralt oleks kõik maailma tarkus, ei suudaks me ise küündida nende muutusteni, mida Tema oma armastuses meis laseb sündida.

Olla avali Jumala ees on suur rõõm, enese avamine Temale aga on meie jaoks tihti nii keeruline. Ja just sellest keerukusest enese läbikatsumise läbi võime me pääseda, kui me seda teeme Tema Sõna toel. Jumal on kõik palju lihtsamana loonud, kui meie seda arvame. Tema armastab meid, ja soovib, et meie oskaksime Tema imelist ja kõike muutvat armastust vastu võtta, ja lubada eneses kasvatada selle headel viljadel, kiituseks ja tänuks Temale.

Kahetsedes pattu annamegi meie kõik Jumala kätte, sest tunnistame on inimlikku piiratust. Ja kui Jumal meile meie patud andeks annab, siis peame ka meie ise enestele andeks andma. Ja selles, aidaku meid ikka Jumal ise!
Ja aidaku Tema meid kõiges muuski meie elupäevades!

AAMEN