17 veebr. Unistuste tööandja Jumal
Jutluse kirjakoht: Mt 20:1-16
Juba päris mitmeid aastaid on Eestiski jagatud unistuste tööandja tiitlit, ja kui mõelda sarnases kontekstis ka kuuldud kirjakohale, siis esimeste tööliste vaatenurgast vaadates viinamäe isand kohe kindlasti ei olnud unistuste tööandja, kuid viimaste tulijate vaatenurgast võis ta seda olla ju küll, sest nemad said tunni töö eest päeva palga.
Aga jah, eks see nii on, et inimestena me hindame tööandjat eelkõige ikka ju sellest tulenevalt, kuidas tema oma tööliste tööd hindab ja tasustab. Järjest enam küll õnneks, ka meie maal tegelevad tööandjad sellega, et innustada töötajaid muul moel oma ülesandeid hästi täitma, kui vaid palga numbrit kasvatades. Mingi piirini ehk tõesti on palganumber inimese jaoks motivaator, kuid mingil ajahetkel saavad muud asjad olulisemaks, kasvõi tööaja planeerimine või vabade päevade hulk, et inimene saaks iseseisvalt otsustada, millal ta omi ülesandeid täidab.
Selles kuuldud tähendamissõnas kõneldakse küll meie mõistes juhutöö tegijatest, n.ö. turuvarblastest, kes iga päev ootavad mingi uue tööotsa saabumist, ja siis järgmisel päeval algab kõik taas otsast. Nii lepibki viinamäe isand esimeste tulijatega kokku päevapalga, ja ka hilisemate tulijate jaoks kehtib esimestega sõlmitud kokkulepe, sest ka sellest ühest tunnist tööst kujuneb ju tegelikult nende jaoks päeva töö.
Nii nagu me teame, siis tegelikult ei ole üheski töösuhtes headuse ainumääravaks aluseks ülesandele vastav tasu, vaid tegelikult väga oluliseks saab selles suhtes lisaks isanda suhtumisele töötajasse ka töötaja suhtumine isandasse. Kui töö tegija austab oma isandat teades, et tema tasub ka vääriliselt töö eest, siis võimegi ka öelda, et tegemist on usaldusliku suhtega. Ja selle tulemus saab olla ju ikka üksnes töö hea viljakus.
Omamoodi kummaline on, et Jeesus kõneleb tähendamissõnas sellise loo, mis inimlikult vaadates, ametühingu arusaamisi mööda seda käsitledes tegelikult on vägagi ebavõrdne tööliste kohtlemine, kuid samas jumalikust plaanist vaadates tegelikult kõige võrdsem lähenemine olukorrale üldse.
Seejuures aga on oluline tähele panna, mida Jeesus selle tähendamissõnaga kirjeldab, salmis 1 Ta ütleb ju: Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.
Ehk siis, Jumala taevases kuningriigis käivad asjad nii, et Jumala arm ja heldus on kõikide üle võrdselt! Sõltumata sellest, kui palju tööd keegi on päeva, nädala, aasta, või sootuks oma elu jooksul teinud. Jumal on Jeesuse õpetuse läbi meile kinnitanud, et päästetud saab igaüks, kes usub, ja on ristitud, ehk siis, õndsaks saab igaüks, kes kohusetundlikult suhtub Jumala poolt meile usaldatud ülesandesse!
Tegelikult meie ei tea, kui armuline on Issand! Aga üldjoontes võime öelda, et Jumal on kordades armulisem, kui meie seda üldse kunagi ette oskame kujutada. Isegi siis, kui meie kogu oma elu inimlikus plaanis teeme head, ei suuda me tegelikult välja teenida õndsust, see võib meile osaks saada üksnes siis, kui me elu võtame sellisena, nagu Jumal selle meile kinkinud on!
Sedasi jõuamegi täna pühapäeva pealkirja tuumani, milleks on: Teenimatu arm.
Meie inimestena ei saa tegelikult omalt poolt väga midagi ära teha selles osas, et välja teenida Jumala armu, meie ainus võimalus on seda usus vastu võtta, ja selle eest Jumalat kiita ja ülistada. Jah, vahel võib see inimlikke mõttemustreid kasutades näida raskusena ja ka ebavõrdusena, kuid just siis ongi inimesel vaja jätta kõrvale inimlikkus, ja uskudes Jumala armu headusesse ja Jumala halastuse vägevusse pöörata end vastu võtma seda aru, mille Jumal on meile määranud, mille Tema on meie osaks arvanud.
Ja kuigi ka kiriklikus plaanis tahaks argiseid mõttemustreid kasutades öelda, et mida enam oma elust on inimene koos Jumalaga käinud, seda enam on ta Jumala armust osa saanud. Kuid tegelikult see on sellesama inimliku ja pooliku mõtteviisi konks, mis seob meid maisuse külge, sest Jumal on tõotanud ju olla armuline igale ühele, kes usus Tema poole pöördub, sõltumata sellest, millal inimene selle pöörde teeb.
Kui pöörduda tagasi päris alguses kõneldud unistuste tööandjast, siis sarnaselt sellele väljendile võiksime Jumalat nimetada unistuste elu andjaks, sest tegelikult see elu, mille Tema meile kingib, ja mida Tema kutsub meid elama Temaga koos käies, on unistuste elu. Parim elu, mida meie siin ilmas elada saame, on elu koos Jumalaga, elamine Tema armus ja osasaamine ka Tema halastusest, kui ikkagi oma inimlikkuses eksime, ja maisuse konarustel komistame.
Ja Jumala sulasena, Tema kutsutud ja seatud ametis võin öelda, et Jumal on ka tõesti parim tööandja, unistuste isand, kes andes ülesande, annab selleks ka jõu, ja alati toetab ja juhatab, et töö tulemus saaks parim. Jah, inimlikus plaanis võib sellest olla teistsuguseid arusaamasid, kuid see ei oma mingit tähtsust. Jumalikus plaanis parim võib olla inimlikus plaanis läbikukkumine ja inimlikus plaanis suurim edu võib olla jumalikus plaanis suur patutegu.
Sedasi siis võivadki esimesed saada viimasteks ja viimased esimesteks. Väetid ja viletsad võivad saada osa võidust, mille olemust ja au jõukad ja edukad ei oska hinnata, ei oska ehk üldse nähagi.
Ja see lausejupp, millega kuuldud tähendamissõna lõppeb: „Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud“, väljendab ju tegelikult just sedasama. Kõik inimesed tegelikult on saanud Jumal kutse osaliseks käia oma teed armus ja rahus, kuid vähesed on need, kes julgevad südames langetatud otsusega end Jumala poole pöörata, saada Tema tõelise armu osalisteks juba siin maisuse teel rännates.
Kirikuaastaga olemegi ka jõudnud aega, kus jõuluaja järgsest ilmumise ajast on saanud paastuaja suunas vaatav ettevalmistus aeg. Jumala armu olemusest ja imelisusest oleme eelnevatel pühapäevadel kõnelnud, ja nüüd on see aeg käes, kus vaadata enesesse, ja end ka läbi katsuda selles osas, et kas meie ikka oleme Jumala armu olemust õigesti tunda ja ka mõtestada osanud. Kas me oleme käinud oma teed usus!
Alandlikkuse ja meeleparanduse tee on see, mis aitab meid Jumalale lähemale, ja meie usust ja julgusest tunnistada Jumalast sõltub väga otseselt see, kas meie oleme need esimesed, kes jäävad viimasteks, või oleme me ikka need viimased, kes saavad esimesteks? Kõik on Jumala käes, Tema on meie elu, Tema on meie armuline Issand, ja tegelikult ka meie tööandja, viinamäe isand, kes kutsub meid tööle oma viinamäel, kutsub meid usus tunnistama rõõmusõnumit armastuse võidust!
Eks siis viimsel palgapäeval näeme, milline saab olema meie tasu!
AAMEN