04 mai Mis tuleb tõe järel?
Selles hetkes ja ajas, kus oleme, on tekkinud suures arvamuste hulgas väljend “tõejärgne ajastu“. Ja kuigi see väljend ütleb justkui kõik, tõde on möödanik, siis siinkohal tasuks hetkeks vast hoog maha võtta ja mõelda, mis asi see tõde üldse on ja kas me ikka oleme ajas, mis sellele järgneb.
Küllap selleski on arvamusi virnade viisi ja kõiksugu eri- nevaid, kuid üks on kindel: tõde ei ole kuhugi kadunud, inimeste arusaamine tõest on lihtsalt hägustunud. Loomu- likult on sellele olnud kaasaaitajaid, kes päid segi ajavad ja selliselt ühiskonda kõigutada püüavad ning inimesi se- gadusse ajavad, kuid tõde on ikka endiselt olemas, sest kui ei oleks tõde, ei oleks enam seda maailma, kus elame.
Ühe tõe de nitsioonina võikski vast öelda, et tõde on kõik see, mida me praeguses hetkes näeme, kogeme ja tunneme. See, et sul on praegu ajaleht käes ja sa loed, on tõde, ja arusaamine või arvamus, mida sa loed, ei saa ju tegelikult mitte mingil moel seda tõde muuta. Isegi siis, kui sa ajalehe käest paned – tõeks jääb see, et sa lugesid.
Kahjuks on nii, et inimesed on suured meistrid kõige väänamises ja enda kasuks pööramises, ja selle tulemu- seks ongi vast see olukord, kus me oleme. Erinevad riigi- võimud ja poliitilised organisatsioonid püüavad iga hinna eest inimesi segadusse ajada, et saavutada oma tahtmist, oma nägemust ideaalsest ühiskonnast ja elukorraldusest. Kuid selle kõige juures on tegelikult ju vaid probleemiks see, et järjest enam kipuvad ununema tõed, millele kogu meie ühiskonna korraldus on rajatud. Aga nagu me teame, loodus tühja kohta ei salli, nii et kui üks korralduse viis ebaõnnestub, tuleb uus, ja alati mitte parem.
Jeesus, kelle ülestõusmise püha võisime vaid mõne nä- dala eest pühitseda, on öelnud: “Mina olen tee ja tõde ja elu!” Ja selle ning oma ülestõusmise läbi kinnitab Ta mei- le, et kui meie oma elukorralduses võtame kuulda lisaks mõistusele ka oma südant ja seda, mis juhatust Tema meile seeläbi annab, võime meie leida tõelise elu ja pääsemise.
Rahu oma hinge igatseme inimestena kõik, mõnel on seda enam, mõnel vägagi vähe, sest me oleme nii kärsitud ja tahame nii palju, et meil ei jää aega seisatamiseks ja mõtlemiseks, rääkimata siis veel asjade läbitunnetamisest, et leida tõde. Ja kuna kõigele silte külge kleepida on hiig- lama tore, siis ongi nupumehi, kes on hakanud nimetama tänast olukorda tõejärgseks ajastuks, sellega inimhinge te- gelikult veel suuremasse segadusse ajades.
Tõeline tõde on midagi palju enamat ja suuremat, kui inimese mõistus mõista ja hoomata suudab. Ja eks seegi ole üheks põhjuseks, miks segadust nii palju on, sest jär- jest enam püütakse ju ikka kõike piiritleda ja määratleda vaid inimese ratsionaalse mõtlemise piiresse jäävaga. Ja kui tõde sellest suurem on, siis arusaamine sellest hägus- tubki.
Aga kui püüda vastata sellele pealkirjas esitatud küsi- musele, siis lihtsaim vastus on, et tõe järel tuleb tõde, sest uskumine headuse ja armastuse võitu, mis on alistanud isegi surma, annab inimesele oskuse ja võime tunda palju enamat ja näha tõde, mis on aegumatu ning kestab igaves- ti, ehk siis ei lõpe mitte kunagi.