Kannatused kasvatavad kannatlikkust

Kannatused kasvatavad kannatlikkust

Jutluse kirjakoht: Js 65:1-3

Me kõik oleme elus kogenud olukordi, kus me otsime midagi. Teame, et oleme selle kindlasse kohta ära pannud ja kui seda asja vaja läheb, siis otsime, sest ei suuda kuidagi meenutada, kus see kindel koht oli. Nii rapsime siia ja sinna, otsime, ja vahel muutume ehk isegi tigedaks, kui ei leia, ja kirume, et just siis, kui mul seda asja vaja, pole seda kusagil. Asja olemust ei muuda ju aga kuigivõrd see, kas meie mäletame või teame, kuhu oleme selle pannud, või mitte. Asi on ikkagi asi.

Jumal, ei ole mitte mingilgi moel küll asi, kuid millegi pärast isegi siis, kui oma elu mingites hetkedes ehk natukenegi oleme uskunud Jumalasse, käitume me Temaga vägagi sarnaselt, nagu käitume asjadega, ja lisaks kõigele arvame, et just siis, kui meie asume Teda otsima, peab Tema end meile ilmutama.

Nii ütlebki Jumal täna väga paljudele neile, kes ei ole osanud senimaani ehk veel üldse aimatagi usu olemasolu endas, et usu läbi võime me Teda leida. Ja võime Teda leida isegi siis, kui meie ei otsi. Sest Jumal on alati meie kõikide kõrval. Isegi siis, kui me oleme isolatsioonis või karantiinis on Tema alati meiega, sest see elu vägi ja elu jõud, mille toel me inimestena siin maailmas toimida saame on Tema armastuse vägi.

Aga tänaseks oleme jõudnud maailma ja oma eludega niikaugele, et seisame silmitsi mikroskoopilise viirusega, mis meie organismi sattudes asub seda hävitama. Alustades muidugi rakkudest, millega esmalt kokku puutub ja nii muudkui hävitustööd jätkates, kuni ühel hetkel inimese ihu ei suuda enam vastu seista ja nõrkeb. Ja nii tekib inimlikkuses loomulikult ka küsimus, et miks Jumal lubab millelgi sellisel juhtuda? Vastust küsimusele aga meie tegelikult ju sellele leida ei suuda, täpselt nii nagu kindlasse kohta ära pandud asja ei suuda me lihtsalt leida.

Nii võimegi elada me lootusega, ja usuga, et ühel hetkel, saab kõik see mööda, ühel hetkel lõppeb see kannatus, ja saame pöörduda tagasi oma argielu juurde, kus võime vabalt liikuda, kus võime kohtuda kellega iganes soovime.

Sarnane lootus on see lootus, mille inimene leiab usus Jumalasse. See ei ole küll argiellu tagasi jõudmise lootus, vaid see on taevasesse kodusse jõudmise lootus, mis saab meile osaks, kui siinne maine elu kord läbi saab. Seda lootust aga püüabki Jumal meisse igasse ühte külvata, isegi siis, kui meie ei oska Teda tähele panna, või kui meie ei oska kuulda võtta seda, mida Temal meile ütelda on. Sest tavaliselt on meil ju nii palju toimetamist!

Praegu on aga aeg, kus paljudel on aega, et otsida Jumalat ja Tema riigi armu õigust, või tegelikult, me ei peagi otsima, me peame vaid võtma kätte Piibli ja seda lugema, või vaikseks jäädes palvesse jääma, et Jumal meile kõnelda võiks. Tema hoiab, Tema juhib, Tema kinnitab meid kõiges! Ja eriliselt on Tema armu heldus tuntav siis, kui oleme olukorras, millele inimlikus plaanis panemegi külge sildi kannatus. Jumala armastus on üle kõigi ja kõikide!

Isegi siis, kui inimesed kiusavad ja tapavad Jumala ainu sündinud Poja, armastab Jumal inimkonda, annab neile andeks, kutsub neid meeleparandusele, et headus ja armastus võiks muuta ka kõige kurjema inimese ingliks. See on Jumala armastus meie vastu, mis ei sea mitte mingisuguseid tingimusi. See on armastus, millega maailma Looja ise armastab igat inimest. Selles armastuses näemegi me lootust, selles armastuses kogeme me usku, kui me vaid oleme valmis hetkeks seisatama.

Jumal on alati meiega, kuid just see meie inimlikkus on see, mis pärsib meie oskust ja võimet kuulda Tema juhatust ja näha Tema abi, ja nii arvamegi vägagi sageli, et Jumalat ei ole kusagil. See aga, et oma nõtruses meie uskuda ei oska, ei tee veel Jumalat olematuks. Nii nagu kadunud asja ei tee olematuks meie võimetus seda leida.

Meenutades ja analüüsides eelnevaid olukordi võime leida kadunud asja, Jumala Sõna uurides ja palvetades võib aga üha enam nähtavaks saada meie jaoks Jumala armastuse olemus, mida sageli patt püüab meis hävitada, nagu viirus hävitab ihurakke. Armastuse paistel mõistame me järjest enam, et ükski kannatuse silti kandev olukord ei ole tegelikult kannatus, vaid see on hetk, kus oleme olnud liiga keskendunud silmaga nähtavale ja ihuga tuntavale. Kus oleme unustanud selle, mida võime südamega kogeda, oleme unustanud Jumala armastuse.

Head sõbrad, Jumal on meiega, Tema armastus on meie üle, isegi siis, kui meie täielikult ei mõista seda või ei oska näha Tema imesid. Seepärast peabki ka selles keerukas ajas olema ikka meie palve, et Jumal õnnistaks meid tarkusega hoida kinni sellest armastusest, millega Tema meid armastab, sest selles võime me leida kosutust oma hingele, kinnitust oma vaimule ja tervenemist oma ihule.

Uskugem, püüdkem uskuda Jumala armastuse imet!

AAMEN