Jeesus ütleb: Mina olen eluleib!

Jutluse kirjakoht: Jh 6:23-35

Kuidas saaks küll kõige paremini väljendada oma tänulikkust Jumalale!?!?!
Nii võib ju tänase päeva kontekstis küsida küll. Ja kui selle küsimuse juurde liita veel ka see kuuldud kirjakoht, siis tundub vastus sellele küsimusele justkui käes olema, kuid selle vastuse tõelisuseks saamine on ikka selle sama taga ju tegelikult kinni, mida ka just kuulsime, me inimestena ikka ihaldame näha tunnustähti enne, kui oleme valmis uskuma! Aga nii see ju ei peaks olema!!!

Jumal annab elu kõigele, alates kõige pisemast elusorganistmist kõige suuremateni välja, bakteritest vaalaskaladeni. Tema on kõik nii seadnud, et on võimalik igal olendil toituda ja elus püsida, jah vahel küll teiste elu hinnaga, kuid nii on Jumal selle seadnud, nii toimib elu maailmas. Tema on andnud seemnele kasvujõu mullas niiskuse ja soojuse mõjul ja kasvamist sellele, kui seda juba taimeks võib nimetada jne jne.

Ka meile, inimestele on andnud ta ju kõik, on andnud meile elu ja kõik selle, mida me eluks vajame! Aga meie, meie ikka nõuame tunnustähti, et uskuda, et tõepoolest kõik on Jumalast.

Loomulikult on äärmiselt oluline, et meil kõht oleks täis, sest nagu öeldakse, tühi kott püsti ei seisa, kuid kui inimese kõht on täis head ja paremat, siis liig sageli kaotab inimene selle juures oskuse olla Jumalale tänulik.

See rahvahulk, kes Jeesusele järgnes, ega täpselt ju ei teagi, miks ta seda tegi, kuid Jeesuse sõnadest võib välja lugeda seda, et pigem kippus see põhjus olemagi see, et ime läbi said neil kõhud täis!

Jeesus aga on veidi teistmeelt, kui rahvahulk ja nii püüab ta ehk end ka veidi neist eemale hoida, sest ta näeb, et vaatamata sellele, et rahval ka kõhud täis on, siis uskuda nad ikka ei suuda ilma tunnustähti nägemata.
Ja Tema ülesanne ei ole ju lihtsalt inimeste kõhtusid täita, vaid Tema ülesanne on juhatada inimesi usule!

Kuigi jah, on ka ütlus, et armastus käib kõhu kaudu, siis see armastus, mis kõhu kaudu käib, eks see ole ikka suuresti just see hea toidu armastus, tõeline armastus käib ju ikka südame kaudu! Ja arvan, et just seda vahet püüab ka selles kirjakohas Jeesus esile tuua, kui ta ütleb: “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.”
Oskame me seda üldse ette kujutada? Seda, et me mitte kunagi enam ei nälgi ja ei janune?

Kui armastamine mingil väga hädisel moel ka kõhu kaudu võimalik on, siis uskuda seda kaudu ei õnnestu mitte kuidagi, ja kui kõhu tasandil ka vaid püüda ette kujutada, et enam ei nälgi ja ei janune me iialgi, siis ega me ei suuda vist ikka siis ette kujutada, mis asi uskumine üleüldse on. See ei ole ühe anuma täitmine, mis taas tühjeneb, vaid uskumine, osa saamine elu leivast on elamine koos Jumalaga, kõiges Tema usaldamine. Ja küll tahaks ka öelda, et mitte kunagi enam kahtlemine, kuid oma inimlikkuses jäävad ikka ka meie kahtlused, kuid tõesti vaimulikku nälga ja janu ei pea me siis enam mitte kunagi tundma, kui meie usume Jumalasse, sest Tema annab meile siis kõike küllaga, toidab meie hinge ja vaimu justniipalju, kui mingis hetkes me vajame.

Ja see kõik annab meile väga palju põhjust olla tänulikud! Tänulikud selle eest, et Jumal on lubanud saagil peendra ja põllu peal hästi kasvada, ja selle eest, et tõepoolest võime meie ka sellest eluleivast, usust Temasse osa saada, nii seeläbi kogeda ja mõista, et tegelikult on meil kõike küllaga!

Nii peamegi me ikka, igas päevas ja hetkes usukuma ja Jumalat usaldama, et meie ei langeks sellesse lõksu, mis püüab Jumala armastust ka meis toimima panna muul moel, kui südames.

Uskudes Jumalasse jääb kõik see, mida me aineliseks või ka materiaalseks nimetame mingile teisele tasandile, jah, me peame ja kinldasti ka oskame olla siis selle eest tänulikud, sest kõik see on omalmoel vahendiks, mis aitab meie ihul toimida, kuid kõige keskmeks siis saab hoopis armastus, mis on elav ja mis on palju võimsam ja millele ei ole võimalik ainelisuses piire seada. See on elu vägi, mis annab oskuse näha elu teisiti, kui vaid lõiguna sünni ja surma vahel.

Ja tänulikkus, eks just oskus Jumalat tänada ja kiita on meie jaoks väga oluline, sest see annab armastusele uut väge ja jõudu, väge ja jõudu kasvada ja veel enam head korda saata!

Nii saame loomulikult olla ka tänulikud selle ime eest, mida saagiks nimetada võime, kapsaste, kartulite, riisi ja õunte, marjade ja kõige muu hea eest, mis meie ihu kosutab, sest Jumal on ka selle kõik seadnud ikka ju selleks, et meie ihugagi kõik korras oleks, kuid tõeline tänulikkus, kõige suurem tänu saab olla ikka Jumalale vaid selle eest, et Tema meid niipalju armastab, on meie südamesse usu andnud, ja seeläbi ka tõelist eluleiba meile vaimulikuks toiduks annab!

Ja kui ka kõht täis on, eks siis ole ka südamel meie sees toekam tunne ikka selleks, et olla tänulik ja rõõmus!

Oskus kõige eest Jumalale tänulik olla väljendabki ehk meie usu elavust ja tulisust, sest isegi olukorrad ja hetked, mis meie mõistuse jaoks keerulised ja rasked taluda võivad tunduda, kui me usaldame Jumalat, siis kannab Tema meid nendest läbi ja annab meile ka tarkust mõista, et tegelikult võisid need vajalikud olla just selleks, et meid vormida selleks, kes me oleme, et meid õpetada ja kasvatada vaimus.

Ärgu siis kunagi lõppegu meie tänu Jumalale, see kestku hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, sest tõesti, Tema on kõik imeliselt seadnud ja meid nii rohkelt õnnistanud!

Tänaga Issandat, sest Tema on hea! Sest Tema heldus kestab igavesti!

AAMEN