Jõumala õiguse vesi

Jutluse kirjakoht Am 5:21-24

Mida ootab inimene elult ja mida ootab Jumal inimeste eludest?
Need kaks ootust on kindlasti üpriski erinevad, samas aga võiksid või peaksid olema tegelikult kooskõlas, sest üksnes siis saab ju inimene oma eluga täita seda ülesannet ja rolli, mille Jumal inimesele elu andes on andnud.

Niisamuti tunduvad olema lood ka arusaamisega õigusest ja õiglusest, sest inimene ajab ikka ju taga omaenese õigust tihtilugu unustades, et kõige üle on tegelikult Jumala õigus, mida elus võime me kogeda õiglusena. Ehk siis ka selles on vaja leida ühisosa, mis oleks elust läbi kandvaks jõuks.

Selles kuuldud prohvet Aamose raamatu lõigus näeme Jumala näpuvibutust Iisraeli rahva poole, kes on läinud eemale oma Jumalast. Nad küll täidavad oma kombetalitusi ja toimetavad erinevaid rituaale, kuid selle juures ei mõtle enam sellele, milleks nad midagi teevad. Ohvri toomisest Jumalale saanud neil aja jooksul omamoodi äri. Vastavalt sellele, kui suurt pattu arvatakse endal lasuvat, tuuakse ohvriks kas tuvi, lammas või kits, ja nii loodetakse end puhtaks pesta kõigest nurjatusest. Kuid Jumala silmis siiski need asjad nii ei käi.

See konkreetne lõik on vaid killuke pikemast tekstist, millel on pealkirjaks „Nutulaul Iisraeli pärast“.
Ja kuigi Jeesuse elu ja õpetuse läbi on inimkonna ajaloos juba kahetuhande aasta eest pööratud uus lehekülg, siis millegipärast võib endiselt kohata maailmas sarnaseid arusaamisi. Jah, tõsi, loomi niimoodi keegi enam ei ohverda, kuid mammonaga püütakse ikka ju aegajalt end puhtaks pesta, et enda õigust ja tahtmist valitsema seada. Ehk siis tegelikult tundub, et selline kaup kauba vastu mentaliteet on moel või teisel justkui üks inimlikkuse komponent, mis ei ole ka Jeesuses saabunud lunastuse läbi inimestest mitte kuhugi kadunud. See on osa sellest vana Aadama patust, mis on kaasas ristimata inimesega kogu tema elukaare, kui inimene ei ole end tunnistanud Jumala omaks ja püüabki ise kõike korraldada ja ise kõigega hakkama saada, nii hästi või halvasti, nagu parajasti oskab.

Aga mis siis ikkagi on see kristlase vabadus, mis on seatud tänase pühapäeva teemaks ja mis tegelikult on Jumala õiguse väljenduseks siin maamuna peal? Kindlasti on see vabadus inimese võimalus loobuda, või tegelikult pigem kohustus loobuda kõiksugu hinnangute andmisest, ehk siis asjade ja olukordade heaks ja kurjaks lahterdamisest. Teiseks aga, on see Jumala ja Jumala õiguse usaldamine, mille läbi võib õiglus valitsema asuda inimese elus.

Kui esmapilgul näib, et inimese õigus ja Jumala õiglus justkui ei saaks üheskoos valitseda, siis arvan siiski, et selline koalitsioon on võimalik, kuid et sellise koalitsioonini jõuda, on inimesel vaja kasvada usus nii palju, ja on vaja Jumala õigust tundma õppida sellisel määral, mis ainult inimlikust vaatenurgast vaadatuna näibki võimatu. Kuid mis on võimalik siis, kui inimene on usaldanud end Jumala armu hoolde, on ristimise läbi lubanud Jumalal end puhtaks pesta kõigest patust, ja elab oma elu usus Jumalasse. Üksnes nii võib Jumala õigus, ehk tõeline õiglus valitseda inimese elupäevades, mille Jumal temale kingib.

Kummalisel kombel, see Jumala valitsus ei piira mitte mingilgi moel inimese valiku vabadust või valikute võimalust, pigem see lisab kõigele olulise määra võimalusi ja vabadust juurde, millest inimene enne unistadagi ei ole osanud. Sest on ju Jumala õigus osa Jumala valitsuse kõike hõlmavusest.

Kombed ja traditsioonidel põhinevad rituaalid aga võivadki saada niimoodi koormaks, mis takistavad elavad suhet Jumalaga. Ja kui millegi põhjuseks saab niimoodi fraas, aga nii on ju koguaeg olnud, siis arvan, et see on hetk, kus tuleb alati väga sügavalt järele mõelda, miks midagi üldse ette võetakse ja tehakse. Sest see et koguaeg on nii tehtud, ei ole mitte kunagi adekvaatne põhjendus, sest siis on ju piiratud kõik kasvamine ja paremaks saamine, kasvamine aga vajab vabadust.

Loomulikult on seejuures vaja tunda ja teada ka olnut, kuid ikka sellepärast, et vältida vigu ja möödapanekuid, mitte aga piirata kasvamist. Sest Jumal on ju see, kes annab kõigele kasvamist, ja inimene oma mõõtude ja piiride seadmisega ei tohi olla õigluse kasvamise takistajaks.

Kui prohvet kõneleb ka viimases salmis sellest, et õigus voolaku nagu vesi, ja õiglus kui kuivamatu jõgi, siis see ongi tegelikult ju Jumala poolne selge juhis inimestele, et inimene mitte kuidagi ei püüaks piirata Jumala armu täiuse ilmumist. Sest kui inimene püüab piirata selle Jumala armu vee voolu, siis ühel hetkel raugeb inimese jaks, ning siis saab nii või naa nähtavaks tõeline elu alus. Elav vesi, mis puhastab kõike ja annab kõigele kasvujõu.

Nii võimegi ehk siinkohal panna kokku need kaks, Jumala õiguse, ehk õigluse, ning vee olemuse, mis on ju aluseks kogu loodu toimimisel. Kui ei ole vett nõrkeb inimene janusse, ja kui inimene eksleb eemale Jumala õigusest närbub niisamuti inimese hing, ja kaob temast tõelise elu vägi.

Just sellepärast nii oluline see, mida Jeesus ütleb Mt 6:33: otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!

Mida meile siis peale antakse?
Jumal annabki siis meile vabaduse kõige peale, vabaduse armastada, vabaduse hoida ja hoolida, vabaduse anda endast kõik, et Jumala õigus võiks paljude inimeste jaoks nähtavamaks saada.

Kui meie ei otsi Jumala riigi õigust, loobume me otsimast kosutust oma hingele, kosutust, mis ka päriselt kosutab. Loomulikult oma inimlikkuses leiame me kõiksugu asendus nähtusi, millega loodame Jumala õiguse kaugusest jäänud tühimikku hinges täita, kuid nende asendus nähtustega, petame me vaid iseennast.

Just selle tõttu on inimesele vajalik ja väga kasulik vabadus, mille Jumal on kinkinud usu läbi lunastusse, sest selles võimegi me jätta kõrvale kõik kombe pärast tehtava ja saame keskenduda sellele, mis on päris. Saame elada elu Jumala õigust tundma õppides, ja selles kogeda tõelist vabadust. Vabadust armastada ilma mingeid tingimusi seadmata ja vabadust usus usaldada ennast kõiges Jumala armu hoolde.

Elamine üheskoos Jumalaga on suurim vabadus, mis ühel oma maist rännuteed käival kaduval inimhingel on võimalik leida. Kõik lahterdamine ja hindamine piirab meid, kui kõik usk ja armastus avardab Jumala õiguse vee vooluteed igas meie päevas.

Mu armsad, lubagem siis ikka Jumala õiguse ja õigluse elaval veel oma eluski voolata ja ärgem seadkem piire Jumala antud vabadusele. Uskuge, lootke ja armastage ilma mittemingisuguste tingimusteta.

AAMEN