05 märts Vaadates läbi teiste iseendasse
Enamuse inimeste harjumuseks on enne koduuksest väljaastumist peeglisse vaadata, sest tuleb ju veenduda, et välimuses on kõik just nii nagu soovime. Loomulikult on selleski harjumuses erisusi – kes heidab pilgu peeglisse vaid hetkeks, kes imetleb end aga pikemalt, kuid pilk peegelpildile üldjuhul saadetakse. Samas on pilguheitmine enese sisemusse oluliselt keerukam ja küllap seetõttu ka seda oluliselt vähem praktiseeritakse.
Aga just enese sisekaemuse ja jumalasuhte korrastamiseks on läbi aastasadade praktiseeritud paastuaega, mille puhul ei ole kunagi olnud esikohal toidust või muust meeldivast loobumine. Keskmes on olnud alati paremaks saamine ja kasvamine. Kuid nii nagu soengu korrasolekut kontrollime peeglisse vaadates, võime me enda sisimas toimuva peegeldust näha nendes inimestes, kes on meie ümber. Ehk siis läbi inimsuhete saame tegelikult paremini mõista, millises olukorras on meie sisemaailm ja hingeelu. Loomulikult ei anna see täielikult selget pilti, kuid ega ükski peegelgi meie välimuse kohta sajaprotsendilist selgust too.
Viimase aasta jooksul oleme kõik inimestena ning kogukonna ja ühiskonnana võinud endid näha ja tundma õppida külgedest, millest enne ehk aimugi ei olnud. Alates eelmise aasta märtsikuust on kestnud periood, kus on olnud oluliselt rohkem rahulikult olemise aega, kui seda muidu on. Oleme oluliselt enam veetnud aega oma kodustega ning kõiges on peegeldunud ka see, millised on tegelikult meie omavahelised suhted.
Kahjuks on inimene väga paljus egoistlik ja enesekeskne olevus, kelle kapriiside tõttu kannatavadki eelkõige need, kes on kõige lähemal. Avalikus ruumis suudab inimene end üldjuhul kontrollida, isegi siis, kui meel mõru ja närv must. Kuid keskkonnas, kus tuntakse end kõige vabamalt, kaob enesekontrolli pidur. On ju politseigi öelnud, et lähisuhtevägivald on viimase aasta jooksul kodudesse peitunud.
Selle loo kirjutamise eesmärk ei ole aga mitte kuidagi kellegi suunas näppu vibutada, vaid soov suunata mõtlema kõigele sellele, mida kõnelevad meile meie lähisuhted, kas meil on suhtes ühendajaks armastus ja ühised soovid või on selleks vaid pelk kohustus panga ees või hoopiski hirm. Kodu peab olema kohaks, kus iga inimene end hästi ja turvaliselt saab tunda, kus on võimalik oma muresid jagada ja selle läbi tuge leida.
Ikka kõneldakse ka sellest, et inimesed on sotsiaalsed olendid, kel on vaja suhtlemist ja lävimist teiste inimestega. Ilma ei saa me olla need, kes oleme. Kuid seegi on ju tegelikult võimalik üksnes siis, kui enda maailm on paigas ja iseendaga rahu sõlmitud. Vastasel juhul on ka sotsiaalsus asendustegevuseks enesega mittetegelemisele. Piirangute tõttu aga oleme sattunud olukorda, kus on möödapääsmatu endaga ja oma suhetega tegeleda.
Tänapäeva inimene pelgab olla üksi ja vaikuses, sest siis kohtub ta tõelise endaga ja see hirmutab. Nii ongi saatjaks ekraanid ja kõlarid, kust leiab mingigi võimaluse põgeneda endaga tegelemise eest, sest seda hirmsat asja ei juleta ette võtta. Tegelikult kardetakse enesele otsa vaadata ja näha oma tõelist olemust.
Suhted kodus, tööl, koolis, trennis või kus iganes on näitajad, mis väljendavad meie tasakaalukust, hoiakuid ja püüdlusi paremaks saada. Ka see, kui oleme eksinud ja palume vabandust, kõneleb ju püüdest saada paremaks.
Tundub, et meile on veel antud aega selle teemaga tegelemiseks, sest viirus kimbutab ühiskonda ja inimesi endiselt. Nii tulebki leida julgust analüüsida ennast ja oma käitumist, et võiksime saada paremaks. Paremaks pereliikmeks, paremaks naabriks või paremaks riigi kodanikuks. Maailma on võimalik muuta paremuse poole, kuid seda saab inimene teha üksnes ja ainult muutes iseennast, selleks peab julgema endasse vaadata ja oma käitumist ning harjumusi muuta. Kaaslaste nägudelt peegeldub vastu pilt meie tõelisest olemusest.