14 okt. Tehke head ja pidage osadust!

Jutluse kirjakoht: Hb 13:15-16

Alati head teha, ja pidada osadust, on parim viis Jumalat tänada ja kiita!
Nii ka täna, sel imeliselt ilusal ja värviküllasel lõikustänupühal saame me Jumalat kiita ja tänada, sest kuigi saak on olnud selline nagu ta on, ehk siis sel aastal mitte võibolla kõige külluslikum, siis erilist tänu väärib kõik see, mida Jumal lubab meile osaks saada.

Ja kui Lõikustänupüha läbi aegade on olnud justkui põllumeeste ja aiapidajate püha, kus Jumalat tänatakse kõige valminu ja kokku kogutu eest, siis tänapäeval on kõik väga palju muutunud, ja nii me ei tea ju tegelikult, kelle põllul on kasvanud vili, millest valminud leiba me sööme või kus on valminud puuviljad, millest vitamiine enda ihule otsime.

Seega võiksime me täna ja tegelikult üldse koguaeg väljendada nii suurt ja laiaulatuslikku tänu Jumalale, kui me suudame, sest tegelikult kõik, mis meil on, on ju Tema arm ja heldus, on Tema annid, millega Tema meid õnnistab. Ja nii tuletab Paulus meile täna meelde, et Jumala tänamiseks on meil kristlastena parim alati teha head ja pidada osadust!

See lõik heebrea kirjast pärineb selle kirja viimasest peatükist, ja on osa justkui kirja kokkuvõttest, milles Paulus tuletab kirja saajatele meelde, et tänulikkus on olulisim ohvriand Jumalale. Tollel ajal oli veel suure tõenäosusega elus ka juutide komme Jumalale ohverdada loomi ja linde, nii nagu Vana Testamendi õpetusele kohane oli. Kuid Kristuse ohvrisurm ju muutis kõike, ja selle meeldetuletuseks on vast kirja pandud ka need sõnad, mis täna on jutluse aluseks. Ehk siis olukord ja maailm olid hoopis teised, kuid siiski suundumas selles suunas, kuhu oleme meiegi teel.

Juutide kombestikus lisaks ohvrilooma ohverdamisele oli olulisel kohal kümnise maksmine Jumalale, ehk teisisõnu inimestesse oli tugevalt tegelikult juurdunud oskus annetada, ja sellega oma tänu Jumalale väljendada kõige eest, mida Jumal lubas neile nende päevades osaks saada. Loomulikult siis võis olla ka inimesi, kes kirusid, et miks küll nii palju tuleb ohverdada, kuid seda siiski tehti. Saagist 10% anti tänutäheks Jumalale!

Eks tänaselgi päeval võime me aineliste asjade jagamisega tänada üht või teist, ning tegelikkuses ka Jumalat, kuigi järjest inimese kesksemaks muutunud maailmas justkui järjest väheneb inimeste oskus jagada tema kätte usaldatud varandusi ja ande nii Jumalariigi töö toetamiseks, kui ligimeste aitamiseks.

Nii võimegi tõdeda, et inimene, kellel kõik on olemas, unustab ikka enam tänada!

Ja eks ju tegelikult meiegi vajame täna seda meeldetuletust, sest ainelises maailmas kipume ikka tänulikkuse väljenduseks tõesti pidama konkreetseid asju ja ande, kuid tegelikkuses suurim ja ilusaim tänu, mida me ka Jumalale tuua võime on see, kui meie tunnistame Tema nime ja kuulutame rõõmusõnumit lunastusest. Seda ka Paulus nimetab „Tema tunnistajate huulte viljaks.“

Jumala tänamine tehes head ja pidades osadust Temaga on suur tänuohver, millesse meiegi saame ja tegelikult ju lausa peame panustama oma aega ja oskusi. Ja selle juures ei tohi me ära unustada, et tõeline hea tegemine on ikka see, mis abi saajale rõõmu valmistab ja teda toetab, mitte see, mis meid endid upitab.

Selleks tegelikult me vajamegi osadust, et me üheskoos võiksime teha head, aidata hädalist, ja et me võiksime üheskoos vaimus kasvada, sest see on Jumala tahe ja see kannab head vilja. Suur rõõm on, et osadus ja soov koos olla, koos Jumala riigi tööd teha tuli välja ka meie paari nädala tagusest mõttetalgu ideede korjamisest.

Tänapäeval räägitakse hästi palju sünergiast, mis tegelikult on ju mõnes mõttes vaste sellele samale osadusele, mis kasvatab meid, ja juhatab meid tegema head. Üksnes siis, kui meie mõtted ja ideed saavad osaduses kasvada, saavad need ka head ja rohket vilja kanda. Just nii, nagu oleme me harjunud kevadel seemneid mulda külvama, et sügisel peenardelt porgandeid ja peete koguda. Samas, on paljud annid, mida meie ei külva, kuid mille osalised me siiski oleme.

Nii ei jäägi muud, kui ikka kõige armu ja õnnistuse eest, mida oma päevades oskame ära tunda ja näha, kui tegelikult ju ka selle armu ja õnnistuse eest, mida ei oska ära tunda ja näha, peame me Jumalat tänama! Me saame teha lõpmatuid tänupalveid ja laulda kiituslaule, kuni jaks raugeb, kuid kindlasti Jumalat tänades saame teha palju head jagades ligimestega seda armu ja õnnistust, millest oleme osa saanud.

Sedasi võimegi näha, kuidas headus ja armastus üha kasvavad, kui peame osadust isekeskis, ning hoiame osadust Jumalaga, nii tulevad heateod ja kasvatavad head ka ainelises maailmas vaimu toel, mida Jumal meile anna. Kõik kasvab Jumala armu ja õnnistuse toel, ja meil ei jää üle muud, kui südamest Teda tänada.

Jumalal on hea meel, kui meie oskame ja mõistame elus käia teed Tema juhatusel, ja oskame tänulikud olla kõige eest, mida Tema meile lubab osaks saada. Loomulikult inimestena eriti tänulikud oskame me olla kõige hea ja ilusa eest, kuid kõik Jumala tahe, mis sünnib, mis kasvatab ja tugevdab meid, väärib südamest tänu!

Vahel just siis, kui kõik nii iseenesest mõistetav ja tavaline tundub, raputab Jumal meid justnimelt sellepärast, sest meie oleme muutunud tänamatuteks ja enesekeskseteks. Nii ei oska me ju tegelikult väga tänulikud olla, kui poest või turult süüa ostame, pigem ikka ju kirume, et oi, kui kallis kõik on. Aga kui teame, millist tööd ja vaeva ja oskusi vajab millegi hea valmistamine, siis mõistame ka, et tegelikult on meil väga palju põhjust olla südamest tänulikud.

Saak, mida me kogume on Jumala kingitus, see on Tema armastuse ja headuse kasvamise väljendus, see on Tema õnnistuse ilming meie elus.

Pidagem siis osadust ja ärgem unustagem teha head, et Teda kõige selle õnnistuse ja armu eest tänada, mida Tema on lubanud meile osaks saada. Tänu on meie ohvriand, ja meie ohvriand, mida Jumala riigi edenemiseks anname on tänu.

 AAMEN