02 sept. Tänulikkus
Jutluse kirjakoht: 1Ts 5:16-24
Need kuuldud sõnad Pauluse kirjast Tessaloonika kogudusele on osa veidi pikemast lõigust, millel pealkirjaks „Nõuandeid koguduse eluks“. Ja kuigi loomulikult ka üksikisiku elus on kõik need üleskutsed vägagi olulised järgida, siis koguduse elus, ehk osaduses ligimestega, on need eriti olulised, sest nii paistab tegelikult ju välja see, mille pärast koos ollakse.
Tänasel tänulikkuse pühapäeval võiks eelkõige keskenduda vaid ühele salmile, sellele, kus öeldakse – tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses.Kuid eks kõik muugi, mis on selles lõigus tänulikkuse ümber, väljendab nii samuti tänulikkust inimeses, olgu selleks siis rõõm või heast kinni hoidmine!
Aga jah, see küsimus, kas me oskame tänulikud olla?
Koguduse elus väljendub see ühel moel, üksikisikutena ehk veidi teisiti, kuid kui me inimestena õpime kõiges sündivas nägema Jumala tahet ja juhtimist, siis ka kogudusena võime olla tänulikud kõige eest, mida Jumal lubab sündida.
Nii võime kogudusena tänulikud olla iga üksiku inimese eest, keda Jumal kutsub, keda Tema juhatab käima taevateel. Ja enestes võime ju niisamuti tänupalveid paluda ja Jumalat kiita kõige eest, mida Tema lubab meile osaks saada. Isegi tõesti katsumuste ja kitsikuse eest, sest nendeski ju Jumal voolib meid.
Jeesustki lasi Jumal ju väga tugevalt läbi katsuda, et veenduda Tema valmisolekus kogu hingest ja kõiges oma taevast Isa teenida.
Sedaviisi katsub Jumal meidki läbi, nii lihtsate inimeste, kui kogudusena, ja õnneks mitte selliselt nagu Jeesust, sest sellist läbikatsumist meie oma hapras usus üle ei elaks. Aga meie usus läbikatsumine on igapäevane!
Kuid lisaks sellele, et Jumal meid läbi katsub, kutsub Ta meidki üles kõike, mida oma teel kohtame, läbi katsuma, et me hoiaksime kinni kõigest heast ja loobuksime kõigest kurjast! Sest kui me hoiame kinni heast ja loobume kõigest kurjast, siis suudame me kindlasti ka palju enam tänulikud olla Jumalale kõige eest, mis sünnib.
Kui mõelda, et üheks inimese kitsaskohaks ongi kõige heaks ja kurjaks hindamine, siis kui suuta see kõrvale jätta, ega siis jäägi ju üle muud, kui lihtsalt tänulik olla Jumalale kõige eest!
Aga ega see tänulik olemine lihtne ei ole!
Selles on meil vaja end kasvatada!
Justnimelt, me peame ise endid selles edendama, sest isegi siis, kui meile öeldakse, et ah, pole tänu väärt, siis iga asi väärib tänu, ja üksnes tänamise läbi saame me ka kasvatada enestes tänulikku meelt.
Samas see tänulikkus, millest Paulus kõneleb on vast midagi enamat, kui lihtsalt inimese meele seisund, usun, et tema kõneleb pigem inimeste südamete hoiakust, mis annab võimaluse üheskoos tänulikud olla Jumalale. Sest üksnes see, kui inimese süda on tänulik Jumalale, saab inimene tõeliselt tänulik olla!
Ja kui see hoiak südames paigas on, küll siis on ka paigas inimese palve meelsus, kus kõik palved ongi tänupalved Jumalale, mitte aga abipalved ja appi hüüdmised ja enese tahtmiste Jumalale selgeks tegemine.
Meie võimalus ja siht ka kogudusena on selles osas olla meile kõigile toeks, et me ikka tänaksime ja kiidaksime Jumalat, teeksime seda üheskoos ja igaüks eraldi, sest kõik see, mille osalised me oleme, on Jumala arm!
Nii ongi ka väga olulised need sõnad, mida ju tegelikult igal pühapäeval peale teadete osa kuuleme: Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!
Sest need sõnad kinnitavad, et meie oleme läbinisti Issanda omad, ja üksnes siis, kui Jumal pühitseb meid, saavad olla meie vaim, hing ja ihu hoitud laitmatutena, just sellistena, kui Issand on meid loonud, et meiegi võime siis osa saada Jeesuse taas tulemisest! See on meie õnn ja rõõm, kui Jumal hoiab meid, kui Tema õnnistab meid! Selles võimegi meie ju olla tänulikud kogu südamest, tänulikud üheskoos ja igaüks iseseisvalt!
Ja nii seda kirjakohta läbi käies, võttes killuke siit ja tükike sealt, jõuamegi nende esimeste sõnadeni, millega see algab, ehk siis rõõmustage alati, ja palvetage lakkamatult!
Kui meie süda on täidetud tänuga, siis rõõm Jumalas on meie saatjaks alati!
Ja kui meie palvetame, siis tõesti vajame me selles püsivust, ja kasvamist selles, et tõesti võiks meie palve olla lakkamatu tänupalve ja kiituslaul Jumalale!
Rõõmustada, palvetada ja tänada Jumalat, on meie eesõigus, kes me oleme Temas ära tundnud oma Jumala ja Päästja! See on meie rõõm, mida me peame jagama neilegi, kes on meie kõrval, kes on meie lähedal, kellega koos me seda maist teekonda käime.
Tänu Jumalale kõige eest, Tema armu, helduse ja headuse eest, ja Püha Vaimu väe eest, mille läbi Tema meid hoiab, kasvatab ja õpetab ikka enam armastama!
Nii võibki vast kõik selle kokku võtta hoopiski psalmisti sõnadega: Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!
AAMEN