06 juuni Rumal rahutus
Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võibolla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.
Neil keda rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Rumal rahutus ei lase üksi olla,
rumal rahutus.
Nii kõlavad ansambel Ruja laulu “Rumal rahutus” sõnad. Ja ühel hommikul, kui autoga sõitsin kõlas see laul raadios, ning sellest ajast peale mõlgub ikka ja jälle mõttes see sõnaühend – rumal rahutus!
Ja kui veidi püüda süübida nendesse sõnadesse, siis tegelikult on seda rumalat rahutust meie päevades päris palju, mis ajab meid välja, kuid tagasijõudnuna mõtleme, et miks küll oli vaja minna.
Rahutuse vastaspool on rahu, ja nii nende kahe vahel me päevast päeva laveerime, kord veidi siia poole, kord veidi sinna poole. Kui seejuures veidi filosofeerida, siis kui rahutus on rumal, kas siis rahu on tark?
Vähemasti üks vanasõna ütleb: Tark ei torma! Sellest võiks ehk isegi järeldada, et tõepoolest rahu on tarkuse aluseks. See kui me kuhu ei kiirusta, see kui me rahutuses ei piinle aitab meil kindlasti palju mõistlikumaid otsuseid langetada.
Kuid miks on nii, et rahutus tekib justkui iseenesest, rahu on aga vahel väga keeruline leida? Küllap selle põhjuseks on see, et meie mõistus püüab meile selgeks teha, et alati on kusagil mujal parem, kui siin, kus meie oleme. Kuid tegelikkuses on asjalood vastupidised. Parim on siin, kus meie praegu oleme! Ja kui me seda mõistame, siis kaob rahutus.
Ega siis ilmaasjata kõnelda ka Piiblis rahust, see on see, mida iga inimene vajab rumala rahutuse asemel. Rahutusega võitlemises aga peame me suutma hoogu maha võtta, sest vaid nii on võimalik rahu leida. Jah, loomulikult tahaks ju kõike näha ja kõike teada, kõike kogeda, kuid kõike ei jõua, ja kui oskame leida need oma hinge jaoks olulised hetked ja asjad, siis kindlasti rahutus meis väheneb.
Nii võiks öelda, et inimene on ikka rumal küll, kui ta annab järgi sellele rumalale rahutusele, selle asemel, et rahulikult oma päevi ja õhtuid elada, ning kõigest heast ja meeldivast rõõmu tunda.
Seepärast rahu, ainult rahu! – justkui ütles parajalt paks mees parimates aastates.