Mis sul viga on?

See on küsimus, mida inimene ju aeg-ajalt ikka esitab, kui ta ei mõista teise käitumist või kui miski on valus ja vastukarva. Aga samas, kui küsida seda enda käest, siis paneb see hoopis mõtlema sellele, millises olukorras mina hetkel olen, missuguses maailmas ma elan, mida ma tunnen ja kogen, millisena mina elu näen. Ja sa- geli võib sellele küsimusele tegelikult vastata, et viga pole midagi, kuigi tahaks nii kangesti kurta!

Ka maailmas toimuvat vaadates kipub mõttesse sarnane küsimus – mis meil inimestel viga on? Kõik ajavad taga oma õigust ja oma tahtmist ja nii põrkutakse ning kaota- takse tegelikult olulised sihid ja suunad ning tigetsetakse ja sõditakse. Kuid kui seda kõike laiemas pildis vaada- ta, siis tuleb nentida, et elu maailmas on koguaeg selli- ne olnud, sest inimestel on vaid poolik oskus tunnetada ja mõista, oskus vaid poolikult näha. Ja sellest tulenevalt on kindlasti ka hetkel läänemaailma probleemide allikaks kaugenemine tõelisest.

Meie kultuuri aluseks on olnud vähemasti tuhatkond aastat kristlus, kogu läänemaailmal isegi kahe tuhande aasta ringis. Enne seda aga aastatuhandeid rajanes elu oskusel austada maad, kus elame, hoida oma lähedasi ja püüelda ikka hea poole, kuigi jah, põrkumisi naabritegagi tuli ikka ette. Kuid nüüd on justkui kõik ununenud. Kui kristliku maailma keskmeks on käsk armastada, siis täna- seks päevaks on see nii ära kärbitud, et palutakse vaid olla sallivad ja tolerantsed.

Kui Jeesus õpetab, et me peaksime ka oma vaenlaste eest palvetama, sest vaid usk heasse on see, mis tegelikult saab olukorda päästa, siis liiga sageli ei osata isegi oma kõige lähematele ju tegelikult enam head soovida.

Nii võikski küsida ikka taas ja taas – mis sul viga on? Kuid selle küsimuse küsimine ei anna juurde mitte midagi, kui sellele ei püüta vastust leida.

Tegelikult ei ole viga midagi, sest elu on meil arene- nud ja heaolugi kasvanud, ime läbi oleme oma maal taas juba üle paarikümne aasta peremehed ja otsustajad, kuid ikkagi kõik kuidagi hajub ja laguneb, on ebakindel. Me ei oska enam head huumorit mõista, oleme kibestunud ja hirmul, sest meie südamed on tuimad ja kadunud on usk – usk heasse, usk meie maasse ja rahvasse, rääkimata usust Loojasse.

Nii otsimegi kõiges vigu ja jätame nii sageli tähelepa- nuta selle, et tegelikult selle ühe vea kõrval on palju head ja õiget, kuid ikka on millegipärast lihtsam näha viga kui head ja õnnestumist. Alati on lihtsam laita kui kiita.

See aga vajab mõttehoiaku muutmist, et meid pääseks juhtima see tõeline õnnevalem, mis meie südamesse on kirjutatud, mitte kalkuleeriv ja poolt valemit teadev mõis- tus.

Tegelikult on ju kõik hästi! On vaid vaja usku, et hom- me on veel parem ning et rõõm heast on see, mis annab meile ka enam oskust näha ja mõista. Usu, looda ja armas- ta, siis ongi elu ilus ja rahu südames!

Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku vaimulik