01 märts Milline on meie usk?
Jutluse kirjakoht: Lk 7:36-50
Milline on meie usk? Kas see sarnaneb selle naise usuga, kes tuli variseri majja, või pigem on see sarnane variseri usuga, kelle majas see sündmus aset leidis? Loomulikult me loodame üht, kuid üldjuhul on olukord risti vastupidine sellele, mida loodame!
Tänapäeval me üldjoontes ei mõista ju tegelikult selle naise teguviisi üldse, sest see, et ta läheb Jeesuse juurde, peseb ta jalgu oma pisaratega, määrib neid kalli õliga, kõik see on ju tänapäeva kontsekstis lihtsalt kummaline. Kuid siis, kui see kõik toimus oli selline käitumisviis suureks austusavalduseks ja selle naise puhul võime ka öelda, usu tunnistamiseks, sest sellist kohtlemist vääris tõepoolest üksnes Jeesus!
Kuid selle kirjakoha kese ei ole selle naise alandlik austusavaldus Jeesusele, vaid ikka see jutuajamine, mis selle tulemusena tekib. Mis juhib meidki andestuse teema juurde!
Mitte see armastuse tegu, austusavaldus Jeesuse suhtes ei olnud see, millega see naine oleks saanud välja teenida andestust oma eelnevate teguda eest, selleks oli ikka ja üksnes usk Jeesusesse, kes annab kõik patud andeks igaleühele, kes sellesse usub. Ja tõesti just nendel, kel on suur koorem, neiltki võtab ta kõik selle koorma ja annab neile uue elu.
Kas meie kristlastena ei käitu liig sageli kohtumõistjatena, mõistes hukka neid, kes tegelikult vajavad toetust ja andestust, kes vajavad halastust? Alati on ju lihtsam öelda, et kõik mis pole hea on kurjast, mis mingite reeglite vastu käib, et see on patt! Kuid eelkõige on ju patt siiski see, mis piirab meid, takistab meid armastamast, selleks võib saada ka kõige lihtsam reegel või labasem laiskus. Nii ei ole meil tegelikult mitte mingisugust õigust või õigustust jätta hädalist aitamata, või väljendada tänu ligimesele, kes enne on ehk mõne teoga teinud meile haiget. Ütleb ju Jeesuski, et sõpra suudab armastada igaüks, kuid tõelise ristiinimese elu peaks erinema sellepoolest, et püütakse armastada ka vaenlast ja palvetatakse tema eest!
Jeesus kõneleb võlglastest, ja küsib ka variserilt, et kes rohkem peaks isandat armastama, kas see, kelle võlg oli väiksem, või see, kelle oma oli suurem. Ja variseri vastus on ju täitsa inimlik, ta arvab, et see, kellele oli rohkem kingitud, et see peaks rohkem armastama.
Kuid kas selliste tingimuste seadmine armastamisel on kohane?
Võib vist öelda, et see on kohane vaid siis, kui need, kes selliselt on andestust tunda saanud, kui nemad tõepoolest oam elu muudavad, ja loobuvad sellest, mis neid lahutas eelnevalt Jumalast. Vaid nii on sellel mõtet, kuid muul juhul on see vale, sest armastamine ei tohi sõltuda mitte ühestki tingimusest, see peab tulema südamest!
Palve ja usk – need kaks sõna on tänase pühapäeva pealkirjaks. Ja need need on need kaks asja, mida me vajame igasse oma päeva, et meil oleks alandlikku meelt ja palju oskust armastada!
Palves Jumalaga kõneldes on meil võimalik juba enne, kui teeme pattu teada saada ja mõista, millise valiku tegemine on õige. Kui me nii oskame oma samme seada, küllap siis võime ka tunda ja kogeda, kuidas usk meid kannab. Kuidas Looja meid hoiab oma peopesa kumeruse sees, annab meile meie eksimused andeks, ja juhatab meid headuse ja armastuse teele!
Kui me siiski soovime, et armastus ja andestus, või õigemini andestus ja armastus oleksid omavahelises seoses, siis tasub meil sügavalt järele mõelda, sest tegelikult ju ongi asjad nii, et Jumal on meid enne kõiki aegu armastanud, armastab praegu ja igavesti, ning andestab meile oma armust! Meie ise ei suuda kuitahes palju andeks andes, mitte kunagi tasuda selle armu ja halastuse eest. Ainus, mida me inimlastena teha saame, on see, kui jätame kõrvale, kõik hinnangud ja hukkamõistud, ning anname endast kõik, et armastada tingimusteta!
Küllap see variser, kes Jeesuse enda juurde sööm kutsus oli tegelikult seadnud tervehulga tingimusi nendele, keda ta selliselt võõrustab, kuid see naine, kes tuli ja austas Jeesust tegi kõike avatud südamega ja tänulikus meeles, austas ja armastas oma Jumalat. Tema tegu oli siiras ja aus!
Nii soovib ka Jumal, et meie lihtsalt, siiralt ja ausalt armastaksime, austaksime oma Jumalat, ja teeksime kõik, mis meie võimuses, et väljedada armastust ligimeste suhtes. Teenigem siis nii oma Jumalat, ikka palvetades ja uskudes, sest nii saame me olla kõige lähemal Tema armastusele!
AAMEN