08 juuni Meie olemegi kirik
Jutluse kirjakoht: Jh 14:23–29
Nelipüha on kristliku kiriku sündimise püha. Ja kuigi meile meeldib kindlasti eelkõige vaadata seda kõike tänase maailma kontekstis, ehk siis kiriku, kui maise institutsiooni või organisatsiooni vaates, siis need nelipüha sündmused, mille kirjeldust me Piiblist lugeda saame, toovad meieni hoopis teise vaate. Vaate, mille puhul võiks öelda, ei ole mitte kuidagi olulised juriidilised aspektid või argine elukorraldus, vaid mille keskmes on Jumala ligiolu ja Tema kõike hõlmav armastus. Armastus maailma ja inimeste vastu, kelledele Tema on Jeesuse läbi andnud uue võimaluse.
Omamoodi pettekujutelmana on tänapäeval levinud arusaamine, et uskuda Jumalasse võime ja saame me kus iganes viibime oma südames, sest nii on meile inimestena lihtsalt väga mugav. Kuid tegelikkus, mis alguse saab nelipüha päeval, on midagi hoopis muud. Ühenduses ja osaduses Kristusega ja meie Taevase Isaga saame me olla ikkagi üksnes läbi kiriku ja läbi pühade toimingute, mida nimetame sakramentideks. Tõsi, usk juhatab meid selleni, kuid usk üksi jääb selle ühenduse hoidmisel jõuetuks.
Nii ka need kuuldud Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumis juhatavad meid arusaamisele, mis on kirik, mille Jumal oma Püha Vaimu välja valamise läbi nelipüha päeval on loonud. Kirik on osaduskond, kes elab ühenduses Jumalaga.
Tänases päevas oleme meie see osaduskond, kes olles siin pühakojas koos osa saamas Sõna julgustusest ja sakramendi turgutusest, oleme need, kelles Püha Vaim tegutseb ja kellede läbi saabub ka Jumala rahu maailma. Püha Vaim õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida Jeesus meile öelnud on.
Kahjuks aga on meil sageli liigagi maine vaade kirikule, sest koguduse elus kipuvad esile tõusma ikka kõiksugused asjaajamised ja elu ära majandmine, nii et selle tõelise ja õige kiriku poolega tegelemine jääb tahaplaanile. Võimalik, et see on meie kiriku ja koguduste väiksuse teema, sest kui kitsas on käes, eks me ikka ju püüame leida oma enese tarkuses lahendusi, kuid tegelikult peaksime me keskenduma Jumalale ja Jeesuse õpetuse tundma õppimisele. Siis kõik muu tuleb sellega kaasa. Aga praktiliste ja ratsionaalsete inimestena on meil nii keeruline asju niipidi näha.
Keskenduma peamisele ja vaatama nähtamatule suunab Jeesus meid tänagi kõneldes sellest, et tõelise rahu annab Tema meile. Need Jeesuse sõnad kõlavad ju tegelikult meil igal jumalateenistusel, kuid kui tõsiselt ja kui siiralt me sellesse usume, et päriselt ka rahu on Püha Vaimu läbi meile osaks saav Jumala and?
Jeesus ei anna meile nii nagu maailm annab, vaid Tema annab kõike meile oma armastuses. Ja see armastus võidab kõik!
Püha Vaim on armastuse Vaim, kelle läbi Jumal tuleb meie juurde ja kasvatab meid. Ristimises sünnitab meid uuele elule osaduses enesega ja armulaua sakramendis ikka ja taas kosutab meie hinge nõnda, et me võimegi elada ja kasvada rahus ja armastuses ning kogeda tõelist ja taevalist rõõmu.
Uskudes kus iganes olles Jumalasse, olemegi me lihtsalt usklikud, kuid uskudes ja elades kiriku osaduses oleme me pühade kaaskodanikud ja Jumala lapsed, keda kannab ja toetab Taevane Isa kõiges.
Nii nagu ikka on nelipühal ka meie keskel täna uued koguduse liikmed, kes on leerikooli ajal saanud tundma õppida kõike seda esmast vajalikku, mille läbi jõuda selles pühas osaduskonnas Jumalale lähemale. See on aga teekonna algus, ja küllap nii mõneski asjas vanemad olijad saavad eeskujuks edasises kasvamises, sest kui kasvamine toimub koguduse osaduses on olulised ka eeskujud.
Üht väga olulist asja aga tuletab Jeesus meile täna meelde öeldes: Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate! Tõeline rõõm on indikaatoriks sellest, kas meie ka Jeesust päriselt armastame. Sest tõeline rõõm ei tulene sellest, kui õnnelikud me oskame olla või kui hästi me ennast tunneme, vaid ikkagi sellest, kui tugevalt me oleme oma elu sidunud Jeesuse külge. Mida tugevamalt, seda rõõmsam saab olla meie elu. Ja kõige kindlamalt ja tugevamalt saame me siduda end Tema külge osa saades Sõnast ja sakramendist. Neid mõlemaid kalliks ja oluliseks pidades.
Kui me seda suudame, siis me saame olla osa Tema kogudusest!
Nii ongi kirik eelkõige pühade osaduskond, millesse kuuluda saavad kõik, kes vähegi on valmis usu toel hoidma kinni Jeesuse käest ning järgnema Talle. On valmis ikka ja taas tulema pühapäeva hommikul kirikusse, et kohtuda Jeesusega ning on valmis võtma vastu armulauas armu ja rahu, mida Tema meile anda soovib. Selleks peame me lihtsalt suutma ennast kasvatada nõnda palju, et usk saaks tugevamaks mugavusest ja armastus suuremaks laiskusest.
Kristlased oleme me siis, kui me usume Jumalasse ja tunnistame Jeesusest ning armastusest nende vastu koguneme ikka ja taas, et viibida kiriku osaduses. Üksi olles suutis elavana hoida oma ühendust Taevase Isaga Jeesus, meie seda ei suuda. Meie vajame selleks osadust, sest osaduses saame me tunda Jumala ja Tema Püha Vaimu ligiolu. Nii saabub meie südamesse rahu ja tuleb ka rõõm, mida mitte keegi meilt võtta ei saa.
Nõnda pidagem ikka kalliks seda osadust, mille Jumal meile kinkinud on. Osadust meil isekeskis ja osadust ühes Jumalaga, sest nende läbi tuleb Tema meie juurde, kosutab meid, julgustab ja rõõmustab meid. Kristuse kirik oleme meie, kui meie Jeesuse nimel koguneme armu vastu võtma Temalt, kes on surnud meie eest ja üles tõusnud, et vabastada meidki patu ja maisuse piiratusest.
Hoidkem ikka kinni Jeesusest ja püüdkem armastada nõnda nagu Tema meile eeskuju andnud on.