09 mai KODU+KIRIK= KODUKIRIK?
Seda, mis tunde tekitab kodu, või kõnelemine kodust, teame me igaüks, kuid kõneldes kirikust on olukord hoopis teistsugune.
Ühes onu Reemuse jutus kõlavad jänkuonu sõnad rebaseonule seejärel, kui viimane on esimese kibvitsa põõsasse lennutanud: „See on mu kodu, mu kindlus kulla vennas!“ Ja nii on kodu kinlduseks meile igaleühele, vähemasti peaks ta olema paigaks, kus tunneme end tuvaliselt ja hästi, kuid kahjuks see alati nii ei ole. Juhtub, et inimeste vahelised suhted lähevad krussi ja nii võib kaduda ka see hea ja kodune tunne, või vähemasti mõneks ajaks võib saada see rikutud.
Kui aga kõnelda kodukirikust, ja kirikust, kui kodu lähedasest paigast, kus leida tuge ja turvatunnet oma elurännakul, siis ka selliste koduste murede lahendamises on kindlasti ka kirikul oma osa.
Ühe väikese küla kirik või kabel on olnud läbi inimkonna ajaloo kogukonna elu väga oluliseks osaks. Eestimaal olid pühadeks paikadeks hiied, kus austati loodut ja loojat, kristluse sõnumite jõudes rajati neisse paikadesse pühakodasid, mis sageli täitsid ka kindluse rolli, kuhu varjuda, kui võõrad ja kurjad jõud ründasid. Nii ongi eestimaalase jaoks kiriku võrdpildiks saanud vana ja sageli ka lagunev ehitis, kus on niiske ja kõle, justkui oleks keldris.
Kodud on muutunud palju, veel see, mis 100 aasta eest ausees oli, kus paljud põlvkonnad üheskoos elasid ja tõeliseid suurperesid moodustasid on ajalugu ja individualismi püüdlustes kapseldame ikak enam end üksi nelja seina vahele ja kuulutama, et see karp on minu kindlus, sarnaselt jänkuonuga, kes oli oma koduks valinud kibuvitsapõõsa.
Kodu loovad ju tegelikult inimesed ja inimsuhted, soojus ja hoolimine, armastus selle kõige laiemas mõistes. Ja täpselt niisamuti on lood ju tegelikult ka kirikuga, küll väikese nüansiga. Kiriku õhkkonna loob lisaks inimeste vahelisele suhtele suhtlus Jumalaga, ja see on headuse ja rahu õhkkond, mis kindlalt toetab igatüht, kes võtab vaevaks vahel kiriku uksest sisse astuda.
Vahel oleks ehk vaja üht rebaseonu, kes meilgi kõrvust haaraks ja meid keerutaks ja lennutaks sinna paika, kus on meie kodu ja kindlus, sest sammud teel võivad meid viia kodust ja selle olemusest liiga kaugele, ja kodutundest suudame nii sageli vaid unistada.
Kirik keset küla on tihti justnimelt küla keskmeks ja nii võib öelda, et kui liita kodu ja kirik, sünnib kooslus, mis aitab üles ehitad üht ja teist, toetada ja rõõmustada igatüht, kes hoolib, hoolib endast, oma lähedastest ja kogukonnast, oma kodumaast ja rahvast.
Rahu ja headust Sulle!