07 veebr. Jumala Sõna külv
Jutluse kirjakoht: Mt 13:31-33
Näha teksti sisse ja taha, ja seda niimoodi enam ja sügavuti mõista on alati meie jaoks omamoodi väljakutseks, sest kipume me ju ikka inimestena nägema seda, mis silma ees. Nii näeme ka tekstis konkreetseid sõnu ja konkreetseid mõttekilde, tihtilugu hoomamata, mida kuuldud või loetud sõnad meiega teevad.
Nii ka selle sama kuuldud teksti puhul alustuseks ju kangesti tahaks rääkida ikka sinepi ivakesest ja haputaignast, sest nendest kahest ju Jeesus kõneleb, kuid eelkõige siiski kõneleb ta hoopiski Taevariigist ju!
Kui see kõik aga asetada tänase teise paastuaja eelse pühapäeva teema valgusesse, milleks on Jumala Sõna külv, siis kindlasti omandab seegi paljus meie jaoks oma tähenduse. Seemne külvamine ja sellest võrsuva taime kasvamine, või siis juuretise mõju kogu taignale, mille see paneb käärima. See on ju tavapärane lähenemisviis nendele tähendamissõnadele.
Mõeldes aga sellele kirjakohale ja ka pühapäeva teemale, hakkas minu joaks kõnelema see kõik aga hoopis teisiti. Kui me tavaliselt Sõna külvi juures mõtleme omamoodi isekalt sellest, kuidas meie oleme suured Sõna levitajad ja külvajad, siis peaksime me ehk seda kõike vaatama hoopiski sellest vaatenurgast, et mida Jumala oma Sõna läbi meisse igasse ühesse külvab.
Jumala Sõna kõneleb Taevariigist, ja nii ka kõneleb Jeesus sinepiivakesest ja haputaignast võrdpiltidena sellest, et pea märkamatust Jumala puudutusest võib inimeses idaneda ja kasvama hakata usk ja et kui inimene on selle Jumala armu ja armastuse puudutuse osaliseks saanud, siis muutub inimeses kõik. Kõik inimeses ei lähe aga hapuks, vaid vastupidi, inimeses saab korrastatud Jumala näolisus ja esile kerkib kõik see hea ja armastusest kantud, mille Jumal on inimesse loonud. Selleks idanemiseks ja kasvamiseks on aga vaja justnimelt Jumala Sõna puudutust.
Siis hakkab inimene kogema kasvavat usku ja elu muutumist, hakkab järjest enam mõistma, mida Jumala Sõna temasse külvab.
Nii ongi Jumala Sõna see seeme, mis langeb sureliku ja kaduva inimese sisse, ning hakkab oma head tööd tegema nii, et sellest surelikust ja kaduvast inimesest saab Jumala laps, ning usu läbi avaneb talle pääs igavesse ellu. Sellesse samasse taevariiki, mille kirjeldamiseks kasutab Jeesus võrdumeid sinepiseemnest ja haputaignast.
Jumala Sõna muudab meid nüüd, siin ja praegu, mitte kusagil kauges tulevikus peale surma, sest Jumala Sõna kõige otsemalt öeldes külvabki meisse usku. Usu jätkuvaks kasvamiseks aga vajamegi meie kaduvate hingedena seda igavikulist puudutust, sest oma jõust ja väest jääb meil selle saavutamiseks vajaka.
Just täpselt nii on olnudki Jumala Sõna külvajaks läbi sajandite, Jumal on oma Sõnas julgustanud paljusid neid, kes on kartnud ja on valgustanud neid, kes on kobanud pimeduses. Jumal on muutnud nende inimeste elusid, kes on leidnud endas elutsevat usu Jumalasse.
Ja kuigi meile meeldib endid ju ikka upitada ja seetõttu ka mõeldagi endist, kui Jumala kaastöölistest, kes ka aitavad külvata, siis käies sellist teed kipume me ju pigem minema uhkeks, kui keegi usu leiab näiteks meie jagatud kogemuste kaudu. Meenutades aga eelnevaid pühapäevasid, siis alandlikkuses teenides Jumalat, saame meie vaid olla osalised selles töös, mida Jumal oma Sõna läbi teeb.
Jumala Sõna on ühendaja, mida tänapäeva maailm väga vajab.
Kuigi Sõna tõlgendada inimesed suudavad vägagi erinevalt ja omatahtsi, on Jumala Sõna siiski see, mis puudutab hingesid, kes on otsimas tõde.
Meie teame, et Jeesus on tee ja tõde ja elu, kuid selle teadmiseni on lubanud Jumal meil kasvada Tema Sõna toel.
Mõeldes aga veel nendele kahele võrdpildile, nendele tähendamissõnadele, mida Jeesus meile täna kõneles, siis esimese pildi puhul jääb meil sageli märkamatuks selle lause teine pool ja selle lõpu osa, ehk fraas: „on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“
Kui Jumala külvatud Sõna meis oma head tööd teeb, siis annab Jumal meile ka Püha Vaimu väes kasvamist nii, et meie võime enestele määratud rolli ja ülesannet täita armastusega, nii nagu lisaks uute sinepiseemnete saamisele pakub sinepipuu varju taeva lindudelegi. Jumala armastus pakub varju paljudele igatsevatele hingedele, kes selles varjus võivad ka kogeda Sõna muutvat väge.
Jumala loodus on kõik omavahel seotud ja niivõrd hästi seatud, et tegelikult ei eksisteeri mitte midagi juhuslikku. Nii leiavadki ka näiteks tänapäeva kirikute tehtava hoolekande töö läbi varju paljud need, kes tunnevad end üksi jäetutena ja hüljatutena. Aga Jumal hoolib igast ühest, ja armastab kõike oma loodut!
Haputaigna puhul teame me aga ju, et see käärimis protsess on eelduseks, et sellest taignast, millesse juuretis segatakse, võiks küpseda kohev ja kosutav leib.
Nii kasvatabki Jumal oma Sõna läbi külvatud seemne läbi meis esmalt usku, kuid sellele järgnevad ka lootus ja armastus, mille toel lisaks inimesele, muutub inimese elu, ning sellest maisest elust saabki Jumala armastuse toel igavene elu.
Tõeline leib sünnib siis, kui see juuretisega taigen on läbi käinud kuumast ahjust, on paisunud ja küpsenud, nii ka meie tõeline elu saab alguse siis, kui inimene on läinud läbi surmast, et jõuda igavesse ellu.
Jeesus käis selle tee läbi, ja ongi nüüd tõeliseks eluleivaks igale ühele, kes Tema Sõnade toel sellesse siinses elus usuvad. Jeesus juhatab meid surmast ellu!
Nii ongi meil kristlastena hädavajalik ja ülioluline koguaeg ja jätkuvalt uurida Jumala Sõna, et Jumal saaks selle läbi oma head tööd meis teha, meid usus kasvatada, ning nii ka meie meelsust uuendada ja uueks luua. Sest nii nagu Pauluski ütleb, kui ma olin väeti laps, tunnetasin ma nagu väeti laps.
Väetist lapsest täiskasvanuks aitab meil aga kasvada üksnes ja ainult Jumal oma Sõna läbi külvatud ja Tema armu toel kasvava usu läbi, mille viljaks on rahu, rõõm ja armastus.
Vaadates tänapäeva maailma aga võimegi me ju näha, kuidas lasteaias omandatud kombed on kasutusel kõiges, ja nii näibki kõik ühiskonnas toimuv kraaklemine ja kemplemine tõelise lasteaiana. Jumal on selleski kontekstis meile õpetajaks oma Sõna läbi, kuid seda me ju teame, et kui möll oma laineharjal, siis pole ühelgi möllajal aega ega mahti õpetajat kuulata.
Lähenedes paastuajale aga peame meie alanduma Jumala palge ees, ning uurides Tema Sõna lubama enestesse külvata igavese elu seemet, et meis võiks kasvada usk ja armastus, ning et ka meie ise võiksime kasvada inimlastest Jumala lasteks.
Jumal külvab oma Sõnas meisse palju head ja üksnes head.
Lubagem Tal seda tööd teha!
Siis saabki ehk üksainus Sõna, mille Tema annab, puudutada meie hinge, juhatada meid meeleparanduse teele, nii et meiegi osaks saab kord elu, mida Tema on tõotanud kõikidele omadele.
Jumala arm ja heldus on üle meie, seda kinnitab Ta meile tänagi oma Sõna läbi!
AAMEN