04 sept. Jeesus – meie aitaja
Jutluse kirjakoht: 2Kr 3:4-6
Kas meil on usaldus Jumala vastu, ja milline see usaldus on?
Kas me oleme selle peale kunagi mõelnud?
Kogu tänane pühapäev kõneleb meile Jeesusest, kui meie aitajast, kuid kas meie abivajajatena olema ka võimelised ja oskame usalduses Jumala vastu seda abi, mida Tema meile Jeesuses pakub, ka vastu võtta?
Paulus kõneleb meile täna selles lühikeses kirjakohas sellest, mil moel me inimestena saame kõlbulikuks Jumalalt abi vastu võtma. Kuid see on tegelikult alles pika teekonna algus, sest sellest, kui Jumal teeb meid kõlblikuks armu vastu võtma, saab alata ka meie vaimulik kasvamine, mille läbi üha enam inimestena mõistame Jumala armu olulisust ja selle vägevust oma elus ja päevades.
See mille Paulus siinkohal vastamisi asetab, on vana ja uus seadus, ehk siis see, mida me üldjuhul teoloogias määratleme Vana ja Uue Testamendina. Samas, tuletagem meelde, et sel ajal, kui Paulus tegutses, ei olnud Uut Testamenti veel raamatuna kindlasti olemas, sest see valmis oluliselt hilisemal ajal. Seega ongi siin vägagi asjakohane vahetegemine kirjatähe ja vaimu vahel. Millegipärast on see sageli ju nii, et inimene võib kirjatähte täiesti eneselegi arusaamatutel põhjustel kinni jääda, ja nõnda suretada oma vaimu väge. Vaim kuuldavasti soovib vabalt lennata.
Paulus aga ei kõnele mingist suvalisest vaimust, mis lennata soovib, vaid Paulus kõneleb Jumala Vaimust, mis teeb tõeliselt elavaks iga inimese, kes selle usus enesesse vastu võtab ja lubab sellel eneses head kasvatamise tööd teha. Seadusega ei ole ju mitte mingil moel võimalik kehtestada seda, kes me inimestena oleme või olema peaksime, see kujuneb elus välja hoopis teistel alustel, ja selles on kõige aluseks Jumala armu vägi, milles Tema meile elu kingib. Kui ei oleks elu Jumala armu annina, ei saaks olla ka inimest sellisena nagu inimene on. Ja inimene ilma Jumalata ongi üks pakend, mille sisu olemusest, kellelgi tegelikult aimu ei ole.
Just seepärast on inimesel, kellele on osaks saanud elu Jumala kingitusena, nõnda oluline elada elu ühenduses ja osaduses elu andja enesega. Ja selleks ühendajaks ja osaduse loojaks on Jeesus meile kõikidele, elu ja õpetuse läbi.
Ja siis see usalduse teema!
Millegipärast me inimestena sageli arvame, et Jumala usaldamine on midagi sarnast ligimeste usaldamisega. Ja nii hoidutakse sellest hirmus pettuda. Kuid mida enam inimene õpib tundma Jumalat, seda enam kasvab ka mõistmine, et Jumal on ainus, keda me päriselt ja tõeliselt usaldada võime, sest Temas on tõeline õiglus.
Inimesed ongi oma heitliku meele tõttu need, keda on raske usaldada, kuid Jumal on seesama armastuse Jumal igavesest ajast igavesti, ehk ka just nüüd ja praegu.
Kõige kummalisem selle juures aga ongi ehk ka see, et inimene õppides Jumalat usaldama õpib järjest enam ka inimesi enda ümber usaldama, ja nõnda olukord võib muutuda elus kardinaalselt. Pettumuste ja katsumuste rägastikust võib saada tänulik ja rõõmus rännak, sest Jumalal on ju vägi ka ligimesi kasvatada nõnda, et neid ka võib päriselt usaldada.
Selles kõiges aga väljendubki ka see tänase pühapäeva pealkiri, ehk „Jeesus – meie aitaja“, sest Jeesuses avalikuks ja nähtavaks saanud Jumala armutöö läbi kasvab usk ja usaldus Jumala vastu inimese südames. Meie peame vaid ikka enam ja enam, ja üha tublimalt õppima tundma Jeesust ja Tema läbi oma Taevast Isa, kes Jeesuses on meid lepitanud enesega, ja nõnda uuendanud ja uueks loonud oma suhte kogu inimkonnaga. Need kes siiani kirjasõnas kinni on, ei ole tõenäoliselt veel pääsemist leidnud, kuid need, kelle südant Jumal on oma armastuse väega puudutanud, on kindlasti pääsemist leidnud.
Nõnda ongi elavaks ühenduseks Jumalaga meie kõikide jaoks usaldus Tema vastu, ja seegi on Jumala armuand, mille olemust saab kogeda üksnes see, kes teeb teadliku otsuse uskuda.
Praeguses ajas eriti ja kahtlustan, et üha enam meiegi eludes omab tähtsust see, kas Jumal õnnistab meid oma rahuga, kui meie oma mured Tema kätte usaldame. Kui me seda suudame, siis võib meie süda olla tänulik Jumala ees, kui mitte, eks siis murravadki mured ja hirmud meid katki.
Kuulsime ka evangeeliumi tekstis seda, kuidas Jeesus tervendas kurdi ja kidakeelse. Ja see ei ole lugu lihtsalt ühe inimese füüsiliste probleemide lahenemisest, vaid pigem on see ju ikka sümbol sellest, mis kõneleb meile sellest, mis sünnib inimesega siis, kui inimene usaldab Jumalat ja usub Temasse.
Jumal avab kütked ja annab nägemist ja kuulmist, ja tajumist palju enam nendele, kes end Tema kätte usaldavad. Ja mitte selleks, et pürgida inimeste hulgas esile, vaid ikka selleks, et ühendus Jumalaga võiks tugevamaks saada.
Kel kõrvad on kuulda, kuulgu! – see üleskutse kõneleb meile sama keelt.
Samas on kirjasõnal ka Vaimu töös oma koht, sest on ju ikkagi tänapäevaks saanud kirjasõnast eelkõige infokandja, ja selle läbi ka tarkuse kandja, kuid selles infokülluses ei ole kindlasti tarkuse küllust, sest kirja pannakse palju ka seda, mille peale tegelikult trükimusta ei tarvitseks raisata.
Aga jah, nii mõndagi, mis on aegade jooksul ka kirjasõnasse talletatud on see, mis annab meile tänasel päeval võimaluse usus kasvada ja päriselt mõista, kui oluline on olnud läbi aegade inimeste eludes osadus Jumala enesega.
Selles kasvab usk ja Jumala Püha Vaimu töö tundmise oskus, kui meie kogeme ka lugusid aegade tagant, et nende põhjal omi järeldusi teha.
Kõiges aga peame me meeles kandma, et kõik meie kõlblikus tuleb Jumalalt, kes meid on valmistanud. Meil peab ainult olema oskust seda enestes ära tunda, ja selle järgi ka oma elusid elada. Ainult nii saab olla Jeesus meie aitajaks ja juhatajaks ka maiste päevade radadel. Ja meie saame valmistuda taevasesse kodusse jõudmise ootuses, tänus ja rõõmus vastu võtma Jumala õnnistust.
Meiegi oleme vaimu lepingu osalised!
Kasvagem siis ikka usalduses Jumala vastu, ja aidaku Jeesus meid selles!
AAMEN