Inimhinge ränd

Kogu inimese eksistentsi aja küllap on ini- mest olnud saatmas küsimus: mida tegelikult ihkab mu hing. Sest nagu tänapäevane aru- saamine inimhingest meile näitab, siis selgust selles ei ole senimaani.

Aga siiski võime olla kindlad ja veen- dunud selles, et igas inimeses on hing, kelle läbi me oleme just need, kes me oleme – ole- me jumalanäolised inimesed. Ja kuigi ka sel- le jumalanäolisuse osas on palju kahtlejaid, siis hinge olemasolus kahtlejaid on palju vähem, sest mis ikka kahelda enese eluväe olemasolus.

Hingedeaeg novembrikuu alguses või kristlikus kirikus lausa igaviku pühapäevani, mis sõltuvalt aastast on ikka selle kuu lõpu- poole, on aeg, kus väga paljus mõtleme nei- le, kes on meiega olnud, kes on käinud oma teed enne meid, kuid kes on läinud siit mai- susest taevastele teedele. Nii käime kalmis- tutel küünlaid süütamas ja koduski paneme vahel aknale küünla justkui märgina, et nad teaksid, et meil on kõik hästi.

Hing meis on killukene igavikku, mis on tulnud, et kanda meid läbi siinsest elust. Ja kui saabub surmatund, siis rändab hing edasi taevastele radadele – neile, kus ta enne siia- tulekutki käis, sest tema töö siin on tehtud, ja ta võib rahus minna.

Kui pöörduda tagasi alguses tõstatatud küsimuse juurde, siis küllap eelkõige rahu on- gi see, mida üks inimhing kõige enam ihkab. Loomulikult ka rõõmust ja armastusest osa- saamist, kuid rahu on kõige aluseks. Ja rahu on Jumala and, mida võivad kogeda vaid inimhinged, kes on ühenduses Temaga, oma Looja ja elu andjaga.

Vahel aga juhtub nii, et mõne hinge jaoks saabub aeg siit minna vägagi varakult, mai-

ses mõistes vahest ehk enne, kui tegelik elu sai alata, kuid selleski on kõige määrajaks Looja, kes annab elu ja ka võtab selle, kui õige aeg on käes. Inimlastel ei jäägi seejuu- res üle muud, kui leppida paratamatusega. Loomulikult tekitab see valu ja kurbust, kuid tegelikkuses ka ikka tänulikkust ja rõõmu, et neil hingedel on olnud oma koht ja aeg siin ilmas, kus on nad jätnud häid mälestusi pal- judele.

Nii ei tea ükski inimeses olev hing ette seda, millal tuleb minna. Seepärast on väga oluline elada siin ilmas nii, et rahu oleks meie hinges ja kui tõesti saabub aeg siit min- na, et me ei peaks kahetsema ühtki tegemata jäänud head tegu või sootuks tehtud kurja, sest kuri rebib meid eemale rahust, kuid hea kannab hinge sellele lähemale. Nii õpetabki Jeesus, et kuri tuleb võita heaga ja paluda oma vaenlaste eest, et nemadki võiks rahu leida.

Rahu toob inimese hinge valguse, mida võiks vast nimetada ka taevalikuks, sest see on midagi palju enamat kui füüsiline val- gus, mida me oma silmadega näeme. See on tundmine, et Looja on meiega, et Tema ula- tab meile käe, kui meil raske on, ja kannab meid, kui me vaid Teda usaldame.

Me vast ei saagi teada, kes meie hing te- gelikult on enne, kui oleme läinud siit mai- susest. Kuid siin saame siiski püüelda enama rahu ja hea poole, et kui saabub aeg minna, siis oleksime selleks valmis ning meistki jääks head mälestused neile, kes veel jäävad siia rändama.

Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku koguduse vaimulik