15 sept. Armsad, armastagem!
Jutluse kirjakoht: Lk 10:25-37
Eks see sama küsimus: „kes siis on mu ligimene?” vaevab ju meidki ikka ja taas, sest iga selgituse juures suudame me inimestena ikka küsida vähemalt kolm küsimust juurde, ja üldjuhul veel kordades enamgi, et kõike täpsustada, kõike justkui selgemaks saada, aga tegelikult ajame sellega pildi eneste jaoks vaid segasemaks. See seadusetundja, kes Jeesust kiusata tahtis aga oli asjast küll aru saanud, kui küllap selle teostamine temagi jaoks tundus keerukas ettevõtmine, ja seepärast asus ta Jeesuselt uurima, ehk on siiski mõni lihtsam tee.
Ja tegelikult eks erinevad pildid sellest, kuidas inimesed käituvad, või kuidas nad peaksid käituma, selgitab kõige enam ka seda, kes siis on tegelikult meie ligimesed.
Sattusin ükspäev lugema artiklit ühest nüüdseks juba 75 aastat kestnud teadusuuringust, kus teadlased on kogu selle aja jooksul erinevaid inimesi jälgides ja küsitledes püüdnud selgemaks saada pilti sellest, mis tegelikult inimest õnnelikuks teeb. Ja selle pika uuringu tulemuseks on üks ja ainus tõdemus, kui inimeste vahelised suhted on korras, üksnes siis saab inimene olla õnnelik ja rahul. Ehk siis, kui inimene armastab, ja tunneb end armastatuna. Nii et see on nüüd teaduslikult tõestatud!
Kuid ega selle tegelikkuseks saamine, selle tõeks elamine ei ole inimese jaoks üldse mitte lihtne, sest on ju inimsuhted ühed keeruliseimad asjad siin maailmas. Vähemasti meile tundub nii, sest ikka ja alati leidub keegi, kes teeb midagi täpselt vastupidiselt sellele, mida temalt oodati või üllatab nii, et kõik nägijad sõnatud.
Sattusin ka lugema üht teist artiklit sellest, kuidas üks noor inimene kirjeldab kõike seda, mida ta tundis seejärel, kui üks tema hea sõber oli enesetapu sooritanud. Kuidas juhtunu tekitas väga suures hulgas inimestes palju küsimusi ja segadust, sest keegi ei olnud osanud midagi sellist küll oodata. Ja selle juures juhtis selle loo autor tähelepanu sellele, et miks inimestena alles siis, kui kellegi mure karikas on ümber aetud, miks alles siis hakkame me inimestena kiitma ja imetlema, enne aga ei tee märkamagi inimese pingutusi ja otsinguid.
Mis siin salata, me elame endiselt katkises maailmas, ja meie ümber on väga palju katkisi inimesi, ja enamus püüab kõiksugu erinevate maskidega varjata neid arme oma hinges, mida tegelikult meisse jätavad teiste hoolimatus, ükskõiksus ja üleüldine pealiskaudsus. Me kõik pingutame ja tegutseme mingisuguse heakskiidu, õnnestunud tulemuse ja muu sarnase nimel, aga seejuures jätame märkamata need inimesed, kes on meie ümber.
Miks räägib Jeesus ligimeste ja armastuse juures halastajast? Eks ikka seepärast, et halastusel on inimsuhetes keskne roll, et need, kes on osalised neis, võiksid kogeda armastust, hoolimist ja abi. Kui ei ole halastust, ei ole ka armastust!
Johannese esimesest kirjast kuulsime lõiku, mis sisaldas ka järgmist lauset: Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.
Nii nagu me ikka inimestena näeme üldjuhul probleeme väljaspool ennast, ja eks headki loodame ikka ju esmalt tulevat enda poole kusagilt mujalt, et siis vastata heaga. Siis selliselt käitudes tegelikult käitume me halastamatult, käitume egoistlikult ja enesekeskselt. See kohe kindlasti ei ole aga Jumala armastuse väljendus. Jumala armastuse loogika on teistpidine. Selle loogika on aidata kõiki, keda iganes me oma teel kohtame, sest me usume, et see, mida meie head saame teha on Jumala tahe, see on Tema armastuse väljendus nendele, kes on sattunud hätta ja vajavad abi. Ja abiks võib olla ka tähelepanelik kuulamine, mõne lihtsa toetava sõna ütlemine, või mõne vildaka nalja ütlemata jätmine.
Head sõbrad! Iga inimene, keda me oma elus kohtame on meie ligimene, need, kes meile meeldivad ja ka need, kes meile meeltmööda ei ole. Eriti just sellel teisel juhul peame me tegelema asjaga süvitsi, et endist välja juurida kõik põhjused, mis võivad teise inimese meie jaoks muuta ebameeldivaks. Meeldivuse ja ebameeldivuse põhjus ei peitu teises inimeses, vaid meie arusaamiste vildakuses, oskamatuses teises inimeses näha Jumala loodut, ja ka meie võimetuses tõeliselt armastada.
Nii juhatagu need Jeesuse kõneldud sõnad meid ikka meiegi inimsuhetes, et nendes oleks palju hoolimist ja soojust, et nendes oleks tõelist halastust ja armastust, sest üksnes siis võime meie olla evangeeliumi kuulutajateks, kelle eludes saabki nähtavaks Jumala armastuse tõeline pale. Siis saab olla meie süda rahul ja kanda meid taevalik rõõm kõigest läbi.
Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.
AAMEN