12 okt. Kõik on Jumala arm
Jutluse kirjakoht: Lk 12:13-21
Küllap on see tänaselgi päeval reaalsus, et me inimestena pöördume Jumala poole paljude olmeliste muredega oma palvetes, millede puhul tegelikult ei ole jumal ei kohtumõistjaks ega jagajaks. Täpselt nii nagu ka Jeesus ütleb sellele kellelegi rahva hulgast, kes palub, et Jeesus läheks ta vennale ütlema, et see pärandust temaga jagaks. Ja eks põhjused sarnastes olukordades on ka ikkagi sarnased. Inimeste vahelised suhted on lihtsalt nõnda sassis, sest keegi osapooltest ei ole valmis astuma sammukest tagasi, et jõuda kompromissini.
Loomulikult Jumal aitab ja toetab ja juhatab meid ka maistes asjades, aga seda ikkagi siis, kui meie omalt poolt oleme andnud kõik, et pingeid maandada. Kui me seda ei suuda enda arusaamade jäikuse ja vankumatuse tõttu, siis oleme me ise süüdi, et lükkame tagasi Jumala abi. Kuidas aga jõuda hoopis selleni, et me pigem võtame kõike, mida Jumal meie teele juhatab tänuga vastu? Ja et me seejuures ei kritiseeriks, et oleks võinud ju ikka nii ja naa?
Võimalik, et sellisesse seisu jõudmine on meile inimestele suur pingutus, ja eks see paneb kindlasti ka meie usu proovile, kuid üldjoontes võiks me ikka suuta lähtuda ka selles Jumala Sõnast, mida Ta Moosese läbi meile tänagi meelde tuletab: Hoia, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat!
Sest sellele libedale suurelisuse teele oleme me inimesed ikkagi väga sageli varmad kalduma, kui miski õnnestumisega oma elus kokku puutume. Alustuseks kiidame end ja kui need emotsioonid rahunevad, alles siis ehk meenub meile, et võiks ju tegelikult ikkagi ka Jumalat tänada.
Lõikustänupüha vähemasti võiks ja peaks olema päev, kus me täname Jumalat, ja täname teda sõltumata sellest, kas meil on olnud saaki põllult lõigata või mitte, sest nii nagu Ta Pauluse suu läbi meile meelde tuletab, siis kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Aga sõltumata kasinusest või rohkusest on meil siiski põhjust Jumalat tänada, sest Tema on see, kes teeb võimalikuks üldsegi selle, et meie võime külvata ja meie võime saaki koguda. Kui seda võimalust Ta ei oleks meile oma armust andnud, ei suudaks meie ise midagi.
Ainelise külvamise ja saagi kõrval aga peame meie mõtlema ka sellele, et millised on siis ikkagi meie suhted ligimestega, ja mida meie nendesse külvame, sest sellest külvist ju ikkagi tuleneb ka see, mida meie kogeme enda suhtes. Kui me oleme külvanud headust ja armastust, võime uskuda ja loota, et nende osalisteks saame meiegi. Kuid tigetsedes ja kurjustades külvame me ikkagi ju halba, mille viljasid saam ka ise hiljem kogeda.
Aga isegi headuse või halva kogemine ei ole selleks kaalukeeleks, mis peaks meie tänulikkuse meelsust mõjutama, sest kui Jumal on meile elu kinkinud, siis juba see on suur põhjus olla Temale tänulik. Ja sellest hoidumine võib olla kui mitte halva külvamiseks, siis ükskõiksuse ja leiguse külvamiseks küll.
Eks seetõttu tuletabki Jumal ka tänaste Piibli tekstide kaudu meile meelde seda, et miski, mis on meie elus, ei olene meist enestest, vaid on ikkagi Tema armu väljenduseks. Sest kui Tema ka külvamise töö meie teha annab, siis seeme ja põld, kasvamine ja saagi kujunemine on ikkagi Tema töö ja armulik tahtmine.
Aga nii nagu me teame, et armastus on andmine ja jagamine, nii ka on tänulikkuse väljenduseks meie panustamine Jumalariigi töösse. Jumal ootab selleski vaates meilt tegusid, mitte üksnes sõnadega väljendatud tänu. Sest sõnades tänades tihtilugu me jäämegi sõnadesse kinni ja nendest edasi ei saa. Sõnadest üksi aga jääb ka tänamise puhul väheks nii nagu armastamise puhul.
Ei ole võimalik armastada vaid sõnadega, vaid sõnadele peavad kaasnema teod, sest siis on võimalik näha meie pühendumist ja valmidust anda meie kätte usaldatust ühisesse ellu, mille Jumal meile valmistanud on.
Nii on kogudus kõikige koguduseliikmete ühine vastutus. Ühine tänuavaldus Jumalale. Ja kui koguduses on midagi ligadi-logadi, siis on üldjoontes põhjuseks inimeste suutmatus ja oskamatus Jumalat tänada armastuse tegudega. Kui aga on piisavalt neid, kes on valmis panustama, kes on valmis väljendama oma tänulikkust Jumalale ka enama, kui sõnadega, võib koguduse elu saada õnnistuseks paljudele, kes kasvõi juhuslikult kiriku uksest sisse astuvad.
Kuidas aga jõuda tänapäeva maailmas ka selleni, et neid juhuslikult kirikusse astujaid oleks enam, kes nõnda võivad kogeda Jumala armulikku ligiolu? Arvan, et ikkagi tänades! Tänades Jumalat ja teenides kõikide Temalt saadud andidega Teda armastades Jumalat üle kõige ja ligimesi kui iseendid.
Sest kui meie pühendame endid Jumala teenimisele ning siis Jumala tänamine kõige muu juures saab meie peamiseks tegevuseks ja palveteemaks, siis täidab Tema meid armastusega, mis kannab meid kõikidest maise elu kitsaskohtadestki läbi. Ning meie hing võib rahul olla ja meeled rõõmsad teadmisest, et Jumal tõepoolest hoolitseb meie eest.
Seega tänulikkuse väljendus ei ole pelgalt sõnad ja isegi mõtte tänupalved, vaid ikkagi meie teod, millega väljendame oma armastus Jumala ja Tema riigi vastu. Ja vahel on meil selleks ka vaja pingutada, et anda oma panust Jumala kiitmiseks. Sest sageli mõistame me ikkagi alles siis enda panuse olulisust, kui meil tuleb pingutada või kui meie tunneme andmise läbi millestki ilma jäämist.
Anda ära kõik Jumala kiitmiseks on ülim ja selleni me keegi ei küündi, kuid mida enam suudame me anda Temalt saadud armust Tema kiituseks ja tänuks, seda õnnistatumad saame me ise olla oma elupäevades.
AAMEN