22 aug. Jeesus – meie aitaja
Jutluse kirjakoht: Jh 9:1-7,39-41
Paljud nägid, veel rohkemad kuulsid sellest, kuid vähesed olid need, eks uskusid, ja selle toel oma eludes midagi muutsid ja muudavad. Seda tõdemust võiks ju kasutada selles kirjakohas kuuldu kohta, aga samas ka selle vägagi olulise sõnumi kohta meie rahva jaoks, mille ütles reede õhtul välja Tõnis Mägi lauluväljakul peale laulu Palve.
Mis ta siis ütles?
Ta ütles: “”Kuulake Mu rahvas!”, ütleb Jumal praegu selgelt, “Ma hoiatan teid. Ma hoiatan teid, et võtke aru pähe. Siis ma hoian ja kaitsen seda väikest maad, sedasama Eestimaad. Parandage meelt!”
See on ilmselge prohvetlik sõnum kogu meie maale ja rahvale! Kuid jah, eks seda panid tähele eelkõige need, kes usuvad ja teavad niigi, paljude teiste jaoks on see lihtsalt justkui üks sõnakõlks, millest muutub vähe.
Kõige kummalisem selle juures on see, et see laul Palve, mis on meie rahvast ühendanud ja mida lauldes oleme me kõik üheskoos palunud, et Looja hoiaks Maarjamaad, ja andestaks meile me vead, seda laulsid kõik suurelt kaasa. Kindlasti ka paljud need, kes on tituleerinud, et nemad küll ei usu.
Kuniks aga meie rahva hulgas on olemas krsitlaskond, kes võtab selliseid sõnumeid tõsiselt, ja paluvad Jumalat, täpselt nii nagu üle-eelmise pühapäeva Vana Testamendi tekstis Aabraham palus Jumalat Soodoma pärast, et Jumal linna ei hävitaks, kui seal on vähemasti kümmegi õiget. Nii kaua on ka meil lootust!
Aga siiski sõnum meeleparandusest peab jõudma inimeste südameteni, sest mida enam on neid, kes pööravad end Jumala armu poole, seda suurem on lootus ja seda rohkemaks kasvab Jumala õnnistus rahva üle.
Kõik need päevad ju tegelikult, mis jäävad 20. ja 23. augusti vahele on omalmoel ajaks, kus me rahvana võimegi mõelda kõigele sellele, mis on meie vabaduse ja iseseisva riigi aluseks. Sest kui me tähistame 20. augustil taasiseseisvumispäeva, siis on ju 23. hoiatavaks päevaks, et kui meie kaotame julguse ja mõtteselguse, siis teiste sõlmitud sobingud võivad hävitada kõik.
Nii jõuamegi tänase pühapäeva keskme juurde, fraasi juurde, mis ütleb, Jeesus – meie aitaja. Kui meil kaob usk Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, meie Päästjasse ja Lunastajasse, eks siis peabki suuresti igaüks seisma vaid iseenda eest, ja võitlema omasid võitlemisi. Võitlemisi, milles võidule jõudmine näib kauge ja kättesaamatu unistusena.
Ma olen küll väga pikka aega olnud seisukohal, või arvamusel, et kirik ehk ei peaks liiga palju ühiskonna tegemistes kaasa rääkima, sest tihtilugu jääks kiriku sõnum selles üldises müras märkamatuks, kuid üha enam tunnen ma seda, et justnimelt see alus, mis meil Jumala lastena ja rahvana on, on see, millel üksnes saab püsida ka meie rahvas ja vaba Eesti riik. Ja sellest peame me oluliselt enam kõnelema, et tõesti aru meie rahvale ja rahva juhtidele pähe tagasi võiks jõuda.
Sest armastus on kõige alus. Jeesus meie aitajana ka ju tuletabki seda ikka ja taas, ja üha uuesti meile meelde, sest inimestena on meil halb komme oma õigust taga ajades astuda kõrvale sellelt aluselt, ja nii kaotada tugev jalge alune.
Seda on ju meie poliitmaastikul näha, sest eks selleski ikka väljendub kogu ühiskonna tasakaalutus ja ebakindlus.
Meil on usku vaja, ei midagi muud!
Meil on tarvis usku ja austust Looja vastu, ja meil on jätkuvalt tarvis usku Eesti ime kestmisesse, sest see on ime, mis meiega viimase kolmekümne aasta jooksul on sündinud. See on ilmselge Jumala arm ja heldus, aga samas hoiatab Jumal meid.
Kui me ei usu, olemegi me pimedad.
Siis oleme me pimedad, ja mitte sellepärast, et see oleks meie või meie vanemate pattude vili, vaid oleme pimedad sellepärast, et meie meeleparanduses võiks saada avalikuks Jumala teod ja plaan.
Maailm peab pöörama end taas Jumala poole, ja tegema seda alandlikkuses, sest üksnes siis saab Jumal meid aidata. Oleks ju imeline näha, kuidas Euroopa ühest kõige usuleigemast rahvast saab ühtäkki Jumalat austav ja armastav rahvas, kelle kasvamise eeskuju teistele ei seisne üksnes e-maailma nutikuses, vaid elu tõeliste väärtuste hoidmises ja läbi loodu hoidmise ka Looja austamises.
Arusaamistes on ju inimkond juba ammu jõudnud selleni, et on üks ja ainus Jumal, inimeste harjumused ja kombed, ja rituaalid Jumala ees olemiseks ja Temast arusaamisel on vaid erinevad.
Nii on ju Eesti olnud viimase kolmekümne aasta jooksul kirikute vahelise koostöö osas väga ainulaadseks paigaks maailmas. Sest endiselt on maailmas palju riike, kus kristlikud kirikud omavahel läbi ei saa. Meid on Jumal õnnistanud arukusega koos kiita ja tänada Teda.
Aga siit edasi peaksime me astumagi neid samme, mis ühendaks rahvast ja juhataks meeleparandusele, ehk uutele ära tundmistele ja arusaamistele Jumalast ka neid, kes on endiste aegade ajuloputuse mõju all endiselt.
Usk Jumalasse ja usk Jeesusesse on kõige alus. See on kindlaim alus iga üksiku inimese elule, ja see on alus millel saavad püsida maised riigidki lõpmatult kaua. Ilma usuta aga on kõik ebamäärane ja ebakindel, ja näib lootusetu.
Jumala lastena on nii meie kohustuseks paluda, paluda ja veelkord paluda, ja siis minna, kuhu Jumal meid läkitab, et sõnumit armastusest, ja Jumala toetusest ja abist kuulutada meie rahva hulgas, et paljud kahtlejad võiksid leida usu, ja nii saadagi osa meeleparandusest.
Me elame imede maal, ja Jumal hoiab ja aitab meid üksnes siis, kui meie armastame ja austame Teda, kui meie usaldame Teda ja palume, et kõiges sünniks Tema tahtmine, ehk kõiges ka meie eludes võiks saada nähtavaks Jumala plaan. See hea plaan, mis kõneleb Jumala kustumatu ja hävimatu armastuse tööst inimeste südametes ja nende meelteski neid uueks luues.
Jeesus on meie aitaja, ja Tema annab meie pähe aru ja arusaamised, ja südamesse põlemise, et minna ja rõõmus kuulutada Tema armastuse võitu.
Kui meie usume Jeesusesse, siis on Tema armu valgus meie üle, ja meie ümber. Kui aga valgus tuhmub, on järelikult tuhmunud ka meie usk, ja eks just siis vajame me meeleparandust, vajame Jumala abi, et tärgata taas.
Mitte ainult eestlased, vaid kogu inimkond peab pöörama end ratsionaalsest ja inimese kesksest maailma käsitlusest Jumala keskseks taas, sest see on ainus viis ja tee, kuidas Jumala armastuse vägi, mis ei allu inimese loogikale, ehk on seega ebaratsionaalne, saab tegutseda, saab avada pimedate silmasid ja anda arukust alandlikele.
Kõiges selles, mis olnud, võime me näha nii paljut Jumala armu ja heldust, ja Tema juhtimist, ainult et, meie arusaamised ei luba meil selle kõige eest Teda piisavalt kiita ja ülistada. Seegi peab muutuma, ja muutuma nii, et meie südameid täidakski kõiges tänulikkus ja rõõm armastusest, millega Jumal meid armastab, ja meie teed valgustab. Ja see rõõmuvalgus peab nii paistma ka maailma kõikidele nendele, kes on meie ümber.
Armastuse valgus aga ei paista tigeduse või tõreduse läbi maailma, vaid armastuse valgus paistab ja puudutab ikka inimesi hoolivuse ja hoidmise läbi.
Jeesus on meie aitaja kõiges, meie igaühe päevades, kui ka meie rahva loos.
Meil on vaid tarvis Teda usaldada, ja Tema armu heldusele loota, siis ongi kõik kõige paremas korras, ja Jumal hoiab meid.
AAMEN