27 sept. Jeesus annab elu
Jutluse kirjakoht: Ii 19:25-27
Esmalt jagan teiega täna üht mõttekildu või meenutust, mis meenub mulle ja seostub otseselt Laatsaruse looga, ja pärineb Mika Waltari raamatust „Riigi saladus“, mille keskmes on Suure Reede ja ülestõusmispüha sündmused. Nimelt, on selles teoseski Laatsarus tegelasena olemas, ja vestleb ka raamatu peategelaseks oleva Rooma ülikuga, kes on tulnud Jeruusalemma, et mõista kuuldusi Jeesusest. Nii kohtabki ta ka Laatsarusega tema surnuist ülesäratamise järel, ning näeb, et Laatsarus ise ei suhtu üldse hästi sellesse, mis temaga sündinud on. Sest ihu, mis oli surnud, ei taha toimida enam nii, nagu peaks, ja põhjustab sellega talle palju valu ja vaeva, ja kannatusi. Nii võime ehk ka selliste üllaste lugude juures näha, et tegelikult võib asjale läheneda ka hoopis teise nurga alt, kui ülesäratamise rõõm ja maisesse ellu tagasipöördumine.
Ja teinegi asi selle juures, kui Jumal on määranud inimesel surra, siis järelikult on selleks aeg. Kõneldakse ju Piiblis palju sellest, kuidas Jumal annab meile maise elu ja oma õiglase tahte kohaselt võtab selle taas. Kui ka Laatsaruse lähedased paluvad pisarsilmil Jeesust, siis loomulikult tuleb ta vastu neile, kuid tegelikkuses pikendab ta sellega Laatsaruse maiste katsumuste aega ja lükkab edasi pääsemist Jumala juurde. Ehk siis, ka meie peame olema ettevaatlikud palumisel, et me ei sekkuks Jumala õiglase tahte teoks saamisesse seda oma palvetega pidurdades. Loomulikult on seda inimlikust vaatenurgast kurb ja ehk isegi valus nii mõelda, kuid see ju ongi siiski inimlik vaatenurk elule, ja eelkõige maisele elule.
Iiobi sõnad, mida kuulsime on aga hoopis teisest ooperist.
Kui te tähele panite, siis need on salmid 25-27, ja pärinevad tegelikult Iiobi pikemast monoloogist, kus ta enne räägib väga üksikasjalikult sellest, kuidas Jumal teda kohelnud on, ja heidab ka oma sõpradele ja lähedastelegi ette, et mitte keegi tema peale ei halasta. Ja siis pauhti see tõdemus, „mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma“.
Usun, et just sellest tõdemusest võime me näha, kuidas elu, mille Jumal annab, on midagi oluliselt enamat, kui maine rännak sündimise ja suremise vahel, mis väga paljus on täidetud katsumuste ja raskustega. Samas aga ka rohke ilu ja rõõmuga kaunistatud, kui vaid osata näha avaramat vaadet.
Esimene küsimus mis muidugi seda Iiobi raamatu lõiku lugedes tekib, on see, et kuidas saab üks Vana Testamendi tegelane selliselt kõnelda oma Lunastaja elamisest? On ta ju lausunud need sõnad palju aega enne, kui väike Jeesuslaps ilmavalgust nägi.
Vastuseks sellele küsimusele ongi aga justnimelt seesama avaram vaade elule, millega Jumal on täitnud Iiobi ja tema maiste kannatuste raja. Ta usub kogu südamest, et see kõik ongi vaid maine, sest elu, mille temagi võib leida usu läbi igavesse rahusse ja rõõmu kaalub kõik selle üle.
Siinkohal aga põige taas veidi teise vaatesse.
Teisipäeval sai vaadatud üht toredat näitemängu Draamateatris, millel on pealkirjaks „Oh Jumal“. See on lugu ühest psühholoogist, kelle vastuvõtule tuleb üks väärikas mees, kellel on suur mure, vägagi eksistentsiaalne probleem. Vägagi kiirelt selgub, et see väärikas mees on Jumal ise.
Ja miks ma kõnelen siinkohal sellest, siis just selle pärast, et selle näitetüki keskmeks saab see, kui psühholoog aitab lahata Jumalal kõike seda, mida Jumal on Iiobile teinud, et harutada lahti suurt probleemistikku, mis Jumalat vaevab. Kõigest sellest ei paista aga ei halastust, ega armastust, mida me ju inimestena Jumalale eelkõige omistame.
Vaatamata sellele tõdeb seesama Iiob, keda on katsumused rõhunud ja kelle jaoks raskused ja valu on peaaegu et elu loomulik osa, et tema Lunastaja elab, ja tema võib oma Lunastajat näha ka siis, kui ihugi temalt võetakse. Sest tegelikult ju alles siis saabki tõeliselt alata see elu, mida Jeesus on tõotanud igale ühele, kes Temasse usub. Alles siis, kui maine ihu taas põrmuks saab, ja hing üles läeb. Ja selles ei ole ajalist piiri. Täpselt nii nagu Iiob enne Jeesuse sündi, surma, ülestõusmist ja taevaminemist usub Tema väesse aidata, nii võie meie tänases ajahetkes ja omagi elus usus tunnistada, minu Lunastaja elab! Vaatamata sellele, et ajalises plaanis tegutses Jeesus meist siin päikese all umbes 2000 aastat varem.
Olemegi nüüd tegelikult rääkinud asjast, mis on tänase pühapäeva teemaks vägagi inimlikust ja maailma kesksest vaatenurgast. Veidike muidugi piiludes selles suunas, et mis siis on see jumalik vaade asjale.
Usun, et just see on Jumalik vaade, et kõigest üle on arm ja halastus!
Elus maa peal ongi palju katusmusi, on kannatusi ning valu ja vaevagi, sest peale pattu langemist ongi elu inimesena maailmas selline pattu langemise palgana. Kuid sellest on olemas pääsetee, ja päästja, kelleks on meie Lunastaja Jeesus Kristus ise. Kes Jumala ainu sündinud Pojana lepitas taas Jumala ja inimkonna.
Kes suudab sellesse uskuda, võibki elada maise elu väljakutsete keskel oma maist elu justkui paradiisis, kes ei suuda, võitlebki kõige ja kõigiga.
Jeesus annab tõelise elu igale ühele, kes usus pöördub Tema poole. Neile, kes usus avavad oma südame, et võtta vastu Jumala armastust, taevast rahu ja rõõmu, ka maise elu keerukuste keskel. Sest Jumala armastus kannab inimese kõigest läbi.
Isegi siis, kui Iiobi sõnade kohaselt neerud kõdunevad seest, või vaevab inimese ihu mõni muu häda, ei ole ka sellised asjad valuks ja vaevaks antud. Pigem ju maine ihu lihtsalt kulub, sest seda mõjutab aeg, inimese hinge ja usku aga ei ole võimalik aja skaalale paigutada. Hinge õndsuseks tarvilik vaid uskuda.
Usus kahtlemise ja kõhklemisega, ja usu tunnistamise edasilükkamisega pigem inimene ise tekitabki endale kahju ja vaeva, sageli lausa ju hävitab ennast.
Arvan, et me igaüks oleme oma elus kogenud südames koduigatsust, seda tunnet, mis tekib eriti siis, kui me oleme justkui sunnitult eemal oma armsatest paikadest ja kõige armsamatest inimestest. Ning siis ka väga toredad ja head asjad võivad näida tõelise piinana, sest hinges on igatsus nii suur.
Ehk on ka usu osaks igatsus taevase kodu järgi täpselt samuti. Igatsus tõelise elu järgi, selle elu järgi, mis on võimalik üksnes siis, kui inimene on ühenduses Looja endaga.
See igatsus on hea igatsus, ja see ju annabki jõu seista vastu kõigele. Olgu need siis katsumused, raskused või väljakutsed, kuidas iganes keegi neid nimetada soovib.
Üks on aga kindel, seda igatsust inimeses ei saa olla, kui inimene ei tunne oma Lunastajat.
Jeesus annab meile elu, elu mida me igatseme, elu, mida me väärime, elu mis võib ka siin maailma piiratuses olla täidetud mõõtmatu armastusega, loendamatu mõõdu õnnistuse ja hoomamatu rahuga. Kui meie vaid usus usaldame Jumalat.