Uskuda nähtamatusse?

Oleme kristluse jaoks kõige olulisema püha lävel. Pühapäevase palmipuudepühaga algab vaikne nädal, mida nimetatakse ka suureks nädalaks, mille lõpus olevad päevad kätkevad endas kõige julmemat inimlikku kurjust ja kõige suuremat jumalikku armu.

Palmipuudepühal sisenes Jee- sus eeslisälu seljas pühasse linna Jeruusalemma, et täide võiks minna see, mida proh- vetid Messiast olid kõnelnud. Ta siseneb justkui herilase- pessa, teades, et sellest tal ini- mesena enam väljapääsemi- se võimalust ei ole.

Suurel neljapäeval õhtu- lauas olles oma jüngritega seab ta armulaua, mida kristlased võivad nüüd igal hetkel lei- vas ja veinis vastu võtta kui Kristuse ihu ja verd ning see-

läbi osa saada sellest armust, mida Jumal Jeesuse õpetuse ja lunastusteo läbi meil on osutanud.

Suur reede on aga see inimliku kurjuse ja julmuse trium- päev, sest öösel vangistatud Jeesus viiakse maavalitseja ette, et see tema üle kohut mõistaks. Tema ei näe Jeesusel aga mingit süüd ning soovib tal minna lasta, kuid rahvas nõuab Jeesuse surma. Nii ei jäägi Pilatusel üle muud, kui poliitilise korrektsuse huvides ja mässu hirmus surma mõis- ta süütu mees. Ja tollasele ajastule kohaselt viiakse kohtu- otsus kiirelt täide, nii et keskpäevaks on Jeesus käinud oma ristitee ja Rooma sõdurid on poonud ta risti. Jeesus sureb ja maetakse samuti kiirelt, sest on paasapüha eelõhtu ja hukatuid pühaks ristile rippuma ei jäeta.

Suur on aga naiste üllatus, kes peale paasapüha, nädala esimese päeva hommikul Jeesuse surnukeha eest hoolit- sema lähevad – nad leiavad kivi haua eest ära veeretatud olevat ja mingid valgeis rõivais mehed kõnelevad, et Jee- sus on üles tõusnud. Miks te otsite elavat surnute hulgast?

Vaikne või suur nädal, ega selles nimetuses väga vahet ei ole, kuid kõik see, mis selles nädalas toimus, on grande nale ülesandele, milleks Jeesus Jumala pojana oli inime- seks saanud. Süütuna risti kandes ja ristil surres võttis ta enda kanda kõikide inimeste patud. Ja surnuist ülestõusnu- na avas tee pääsemisele igale inimesele, kes usub sellesse. See nädal oli aeg, mil Jumala lunastustegu sai tõelisuseks.

Uskumine lunastusse on uskumine nähtamatusse ja eks seepärast vägagi sageli inimese jaoks ka uskumine milles- segi, mida on nii keeruline mõista. Kuid uskumine ei ole mõistuse tegu, vaid Jumala anni vastuvõtmine, et vabane- da patukoormast, et leida pääsemist maisuse kammitsatest.

Pühad on aga need hetked, mil me võime meenutada neid sündmusi, mille läbi Jumal on meile avanud pääsemi- se tee – hetked, kus võime väljendada oma kahetsust oma rumaluse pärast, kuid samas olla ka südamest tänulikud, et Jumal on meie vastu nii armuline, et andestab kõik patud, mida oma inimlikus rumaluses enne usu leidmist oleme teinud. Pühad on aeg kohtumaks iseendaga Jumala armu paistes!