20 nov. Valik on sinu!
Jutluse kirjakoht: Mt 25:31-46
Pääs igavesse ellu on vist iga inimese suurim soov!
Sest on ju Jeesus tõotanud, et Tema ise läheb meile aset valmistama, ja ongi seda juba ju teinud, ning tuleb taas meile järele, et viia meid taevasesse kodusse. Kuid jah, sel ajal, kui meie sinna minek teoks saab, ootab meid ka ees hetk, kus tuleb vastust anda kõige eest! Iga oma mõtte, iga üksiku sõna ja kõigi oma tegude eest, ja selle juures ju ei soovi me keegi, et ma jääksime sikkude hulka, vaid loodame ikka ju pääseda lammaste hulgas Issanda paremale käele!
Nii ongi meie valikuks igavene hukatus või igavene elu!
Ja kõik see, millest ka Issand kõneleb tingimusena pääsemaks igavesse ellu, need kõik asjad on ju tegelikult puhtalt väljenduseks, kas meie oskame armastada ja hoolida!
Kui me seda oskame, siis anname süüa kel nälg ja juua neil, kel janu, ja kõike muud pealegi, sest see on meie jaoks vähim võimalus väljendada armastust.
Samas selle kirjakoha valguses tekib kindlasti ka küsimus, et aga kuidas siis ikkagi on, sest Piiblis ju kõneldakse ikka sellest, et õigeks mõistetakse meid Jumala armust? Kuidas siis saavad selles lugeda meie teod?
Arvan, et see kirjakoht ongi meile selleks antud, et me mõistaksime, et ka Jumala armust õigeks mõistmine on võimalik vaid siis, kui meie anname endast parima, et läbi mõtete, sõnade ja tegude armastada oma Jumalat ja oma ligimesi. Sest tegelikult kõneleb siin ju Jeesus kuningast, kes otsustab, kes pääseb ja kes mitte, ehk see on ka justkui mõistujutt neile, kes oskavad näha selles tähtede taga enamat. Loomulikult ongi kõik see Jumala käes, kuid kui meie ei oska Jumala armu vastu võtta juba siin ilmas elades, kuidas saame me osata siis, kui taevane rõõmu aeg käes on?
Ehk just seepärast on meil vaja õppida siin ja kohe, nüüd ja alati seda, kuidas võime me enam armastada, et kui saabub meie päev minna, siis oleksime me selleks valmis.
Jumal on ju tõotanud meile ka kõik meie patud meile andeks anda, kui meie vaid neid tunnistame, neid kahetseme ja meelt parandame ning edaspidi paremad püüame olla. Seega oma puudujäägid oskuses armastada võime me andeks saada, kui me püüame enam armastada.
Mõnes mõttes oleks tark sellest valemist, mille kindlasti enda jaoks ka paika paneme, et võiksime rohkem armastada, sellest oleks tark välja jätta “mina”, sest isekus ja enesekesksus on ju asjad, mis tegelikult armastusega üldse kokku ei käi. Armastus on Jumala and, mis saab kasvada üksnes siis, kui seda jagada olles tänulik Jumalale Tema armu eest ja kõiges aidates ligimest. Ja kuna Jumal on andnud kõikidele inimestele ülesande armastada, siis ei ole põhjust karta, et kui meie natukene armastust endale ei jäta, et siis jääme sellest täitsa ilma, sest kui meie armastame oma ligimesi, ja hoolime neist, siis annab Jumal meile nende kaudu tagasi ehk veelgi enam armastuse soojust ja valgust, mis meiegi hinge rõõmustavad.
Ja ikkagi siis, kui tundub, et igavesse ellu pääsemiseks vajalike tingimuste täitmisega on meil aega, siis tegelikult, mida varem me pöörame end Jumala poole, seda rohkem võime me kogeda Jumala õnnistust, Tema armu võimust ja ligidust, ja seeläbi valmistuda selleks, et kui saabub Issanda päev, siis oleksime me selleks valmis, ja võiksime siis tõesti ka loota, et Tema meid arvab oma paremal käel olijate hulka, keda Tema igavese armastuse ja rõõmuga õnnistab!
Ja kui tõesti mõelda ka nii, et Jumal on kõiges, nagu ta ise ka öelnud on, siis iga tegu, mida me teeme selliselt, mis teeb kellelgi haiget, iga sõna, mis kedagi riivab, või ka mõte, mis tekitab segadust, on suunatud ju Jumala vastu. Ja mis õigus on meil Jumalaga võidelda oma tarkuses? Sellises olukorras võiks vast oma tarkust nimetada pigem rumaluseks, kui me selliselt võitleme.
„Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Ja mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
Seepärast mu armsad, ärgem jätkem armastamata!
Sest on ju meie kõige olulisem ülesanne armastada Jumalat üle kõige, kogu oma mõistuse ja jõuga.
Kui me seda suudame ja oskame, siis lisaks pääsemisele igavesse ellu võime me tunda ja kogeda imelist Jumala armu ka igas hetkes ja päevas, mida me siin Tema loodu keskel elada võime valmistudes astuma Tema palge ette.
Armastagem siis, nii nagu Jeesus on meid õpetanud armastama!
AAMEN