08 nov. Kahe riigi kodanik

Jutluse kirjakoht: Mt 17:24-27

Kellele peame meie maksu maksma, kui meie oleme taevariigi kodanikud? Umbes nii võiks ju küsida tänase päevateema ja kuuldud kirjakoha valguses. Kuid tegelikkuses on ju maksuküsimus vaid üks väikene osa kodanikuks olemise kohustustest ja õigustest. Ja nii ehk tõusevad esile hoopis Jeesuse sõnad: “Siis on pojad vabad!”

Ehk just see vabaduse mõiste on see, mis kaasneb taevariigi kodaniku seisusega, sest see päästab inimese priiks väga paljudest piiridest ja normidest, mida me maiste riikide kodanikena üksteisele kehtestame ja teele ette seame. Siis ei oma tähtsust ühiskondlik arvamus ega poliitiline korrektsus, sest kui me oleme Jumala omad, siis täidab Tema meid taevalise armastuse ja usuga! Siis ei pea me enam muretsema, vaid võime kõiges usaldada Jumalat ja loota Tema armu võimusele.

Nii nagu ikka me inimestena püüame kõike vastandada, eks nii püüame me käituda ka selles teemas, sest loetud sõnadest Matteuse evangeeliumistki võime ju näha, kuidas kiputakse vastandama üht Õpetajat senisele kombestikule. Sarnaselt püüame kindlasti ka tänapäeva kristlastena sageli piiri tõmmata ja vastandada Jumala riigist osasaamist ja maapealse riigi kodanikuks olemist. Kuid kas need hoopis üksteist ei täienda?

Kuigi elu oleme me kõik saanud Jumala armust, siis üldiselt kipub ju olema ikkagi arvamus, et eelkõige oleme me siin maapeal elades just selle konkreetse riigi kodanikud, kus me elame, ja taevariigi kodanikuks olemine on justkui lisavalik, selline boonus, millest vähesed osa saavad. Samas Jumala armust elu saanuna ka siin maapeal, võiks olla ju hoopis lähenemine asjale nii, et Taevariigi kodanikud oleme me Jumala armust nii või teisiti, enne siia ilma sündimist ja taas siis, kui meie ajutine siinviibimise aeg mööda saab. Ja ajutiselt oleme me siis ka siinse maise riigi kodanikud, sest see on ka Looja antud võimalus meile, et saaksime anda oma panuse maise elu edendamisele.

Taevane ja maine riik on kaks erineva tasandi riiki, ja kuigi ka ajalooliselt on ju inimene ikka püüdnud aegajalt ka neid ühendada, siis ühte sammu neid käima panna ei ole võimalik. Taevariigiga seonduvat ei ole võimalik nii väikeseks kokku koondada, kui on maailm ja maiste riikide piire ei ole mõeldav avardada taevasteni.

Nii ehk võimegi tõdeda, et nii nagu meis on ihu, mille poolest oleme maised, ja hing, mis seob meid Jumalaga, nii oleme ka oma ihu poolest maise riigi kodanikud, ja hinge poolest Taevariigi kodanikud, kui oleme enda südame avanud Jumalale. Ja seejuures ju meie ihu ja hing ei vastandu mitte kuidagi, oluline on, et nad üheskoos ja hästi toimiksid.

Jeesuse sõnad Peetrusele on aga omamoodi kummastavad ju. Inimlikust vaatenurgast võttes oleks olukord võinud laheneda nii, et Jeesus oleks andnud vajaliku templimaksu raha Peetrusele ja kõik oleks lahendatud, kuid Jeesus saadab Peetruse hoopis kalale, et ta võiks leida vajaliku maksuraha!
Esimene võimalus oleks olnud ehk küll lihtsam võimalus, kuid see ei oleks kõnelenud olukorrast nii, nagu vajalik.

Peetruse kalapüük ja maksu jaoks vajaliku hõberaha leidmine kala suust on piltlik ja oluline näide sellest, kuidas Taevariigi kuningas, hoolitseb selle eest, et kõik Tema lapsed võiksid leida ka maiste kohustuste täitmiseks vajaliku. Jumal võib isegi kalale hõbemündi suhu panna selleks, et saaks tasutud kahe mehe templi maks! Ja vat see on jumalik tegu!

See on õpetlik näide igale inimesele, et Jumal kannab meie eest hoolt, kui meie vaid oskame ja suudame end Tema riigi kodanikena, uskliku südmega Tema kätte anda, ja kõik Tema korraldada jätta.

Elus on ju ikka nii, et oleme tihti oma mõtete ja olukordadega üksi, isegi siis, kui meil oma palju lähedasi, kellega asju arutada ja läbi rääkida. Otsute langetamises tunneme end ikka sageli üksi! Kuid see mida Jeesus ka meile soovib, on ju see, et me usaldaksime sellistes hetkedes Teda ja kõneleksime palves Temaga, nii lahenevad ja laabuvad paljud olukorrad ja selginevad paljud mõtted taevalikul imeväel. Meil peab olema vaid kannatliku meelt ja julgust veidi oodata!

Preester Vello Salo, kel täitus möödunud nädalal 90 eluaastat, on öelnud, et kiirustamine on kuradi rütm, ja eks ta vist seda tõesti on, sest kiirustamine kisub meid eemale kannatlikusest ja Jumalast.
Samas, meie igaühe käes on sellele rütmile vastu seista ja elada oma elu johtuvalt Jumala rütmist, rahust, rõõmust ja armastusest!

Maiste riikide juhid muutuvad ja poliitikad muutuvad ja kõik on habras ja ebakindel, sest suured ja võimsd impeeriumidki on kadunud, kuid Taevariigi kuningas on üks ja seesama igavesest ajast igavesti, ning Tema poliitigad ja tahtmised ei muutu! Tema armastab igat inimest ja soovib igale inimsele parimat, iseküsimus on vaid see, kes inimene soovib ja oskab seda Temalt vastu võtta.

Jumala lastena võime me olla tänulikud ja rõõmsad, sest tõesti Tema poegade ja tütardena on meil vabadus! Tema riigi kodanikena on aga meil ka tarkust kindlasti käituda nii, et me ei ärritaks ka maiseid juhte ja täidaksime ka kõiki neid kohustusi, mis kaasnevad meil siin maailmas elamisega.

Nii tänagem ja kiitkem siis ikka Jumalat selle vabaduse eest, selle rõõmu ja armastuse eest, mille osalised me võime olla Tema omadena, Teda kõiges usaldades ja Teda täielikult armastades!

Hea on olla ju jumala laps!

AAMEN