26 mai Südame kõne Jumalaga
Jutluse kirjakoht: Jh 16:23-33
Tänase pühapäeva pealkirjaks on „Südame kõne Jumalaga“, ning ka see kuuldud kirjakoht kõneleb meile selle juures kõige olulisematest, ehk usust ja palvest, millede läbi saab meie, kaduvate inimeste süda olla ühenduses Loojaga, millede läbi saab meile ühendus Jumalaga, mis annab meie elule siin maa peal tegelikult ju täiesti uue sisu ja olemuse.
Jeesuse jüngrite elu oli totaalselt muutunud alates kohtumisest Jeesusega. Enamuse nende kutsumine oli ju toimunud nii, et argi toimetuste keskel kohtusid and Jeesusega, kes ütles: „Järgne mulle!“ ja nii nad läksid, jätsid maha kõik, mis neil seni oli olnud, et käia teed Jeesusega koos. Loomulikult nad õppisid palju ja kogesid veelgi enam, kordades enam, kui nad oleksid oma elus saanud kogeda ja õppida ilma Jeesust kohtamata. Paljud tarkused küll jõudsid nendeni läbi võrdumite, mida Jeesus kõneles, kuid küllap just nende läbi kasvatas Jumal jüngrite usku.
Kui mõtiskleda aga nende kahe imelise anni üle, mille läbi Jumal seob inimese enesega, usu ja palve üle, siis võime me näha ju tegelikult, et nende mõistmiseks ka inimesel võib kuluda aastaid, võib kuluda palju aega enne, kui me tegelikult oskame tõeliselt väärtustada neid oma elus. Eks meiegi jaoks on enamus Jeesuse õpetusest peidus nendes samades võrdumites, mille läbi jüngrid tarkust kogusid, ja nende läbi saab kasvada meiski usk ja arusaamised, ehk meie ühendus ja seotus Jumalaga. Kuid see võib võtta aega, päris palju aega, sest vahel me lihtsalt ei julge uskuda.
Tänaseski loos me näeme ju, kuidas jüngrid kinnitavad ja tunnistavad Jeesuse sõnade peale, et tõesti nad usuvad Temasse, ja usuvad, et Tema on tulnud Jumala juurest maailma. Aga neil on see võtnud aega umbes kolm aastat. Ehk siis tegelikult ka see kirjakoht on pärit samast kogumist eelmiste pühapäevade kirjakohtadega, ehk Jeesuse viimasest kõnelusest jüngritega Suure Neljapäeva õhtul.
Usu kasvamine inimeses võtabki aega, see on järkjärguline muutumine inimeses, kus ikka enam küsimusi saavad vastused, ja ikka enam selgust saabub. Ja saabub tegelikult ka oskus mõista neid võrdumeid, mida Jeesus kõneles, sest kui inimene usub, siis usu läbi toimub ka vaimu kasvamine ning inimese võime mõista Jeesuse õpetust üha suureneb. Aga samas, usk ei ole üksnes arusaamised ja selgus Jeesuse õpetusest, usu osaks on väga suurel määral tunnetuslik pool, mille kaudu inimene tegelikult kogeb Jumala ligiolu ja Tema juhatust. Rahu on üks selle tunnetuse väljendusi, ja kindlasti ka nähtus, mida inimestena südametunnistuseks nimetame, on vägagi tihedalt seotud usuga, ja meie oskusega tunnetada, mis on Jumala tahe.
Usk on kõige aluseks Jumala ja inimese vahelises ühenduses. Samas, on see väga tihedalt seotud armastusega, sest nii nagu Jeesus ka ütleb: „Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“Armastus ja usk ei saa toimida teineteisest lahus, ehk kui meil on usk Jumalasse, siis on ka meil armastus Jumala ja ligimeste vastu, või kui meil on armastus, siis on meil ka usk. Ja usun, et niisamuti on Jumala armastuse kõrval olemas usk, Tema usk meisse, mille läbi Tema juhatab ja julgustabki meid.
Nende kõikide juurde aga liitub veel palve, mis on meie võimaluseks kõnelda oma Taevase Isaga. See on meie võimalus kõnelda oma Jumalaga, kes meid armastab, eks meisse usub, ja võimalus kuulata Tema juhatust, et meie päevades võiks sündida Tema tahtmine, ja meie võiksime tunnistada oma usku Temasse ning armastada.
Nii võimegi öelda, et palve on üks osa, ehk siis teadlikum osa meie südame kõnelusest Loojaga. Usk on paljuski sõnadeta kõne, selline armastuse kõnelus, mida mõistus ei mõista, kuid mida süda tunneb. Palve aga, on vägagi palju teadlikum, ja selles võime me tänulikus meeles ikka ja alati usaldada end ja kõik, mis meie päevades toimub Jumala armu hoolde, sest Tema teab, mis meile tõeliselt kõige parem on, mida me kõige enam oma päevades ja elus vajame.
Sedasi jõuamegi ka nende sõnade juurde, mida Jeesus selle kirjakoha lõpus jüngritele lausub: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“
Usk ja palve, meie südame kõnelus Jumalaga annavad meile osa võidust, mille Jeesus lunastusteo läbi meile toonud on. Jah, maailmas on ahistusi ja katsumusi kõikide teel, ka nende teel, kes usuvad, kuid nendel, kes usuvad on olemas abi ja tugi Jumalalt seista vastu kõigele kurjale, ning võita kõik kuri ära heaga!
Julgus usku tunnistada ja julgus palves kõik Jumala kätte usaldada, on inimese võimaluseks osa saada taevasest väest, mille vastu tegelikult kõik kurjus on jõuetu. Jeesus on maailma ära võitnud, ja kes Temasse usuvad, on osalised selles võidus.
Võrdumid, mida meiegi võime lugeda evangeeliumitest, millede läbi Jeesus on rahvaile kõnelnud, saavad aga meile omasteks ja mõistetavateks just siis, kui saab avatud meie südame ühenduskanal taevaga. Selles saame me kogeda rahu ja armastust, headust ja õnnistust isegi siis, kui maises mõttes peaks kõik olema teisiti, või kui maiste arusaamiste kohaselt kõik on segane ja selgusetu. Aga just siis, kui meie ümber segadust on palju ja hirmu, siis saab eriliselt nähtavaks selle ühenduse olulisus, mille läbi täidab Jumal inimese südame rahu ja rõõmuga, ning takistab inimesel liigselt muretseda.
Usk ja palve on võimsad vahendid, mille Jumal on usaldanud omade kätte, kuid need vahendid saavad õigesti toimida vaid siis, kui inimene õpib neid õigesti tarvitama. Meie side Jumalaga, meie südame kõnelus Loojaga saab toimuda, kui meie süda on Temale avatud, ning meie anname endast parima, et armastada Teda, ja armastada oma ligimesi, kui iseendid.
Südame kõnelus Jumalaga vajab aega ja vajab rahu, nii et kui meie inimestena soovime, et see meilgi toimuks, on vaja meil ikka ja taas selleks aega võtta, on vaja jätta kõrvale argi toimetused ja tormamised, on vaja võtta aega palveks ja Piibli lugemiseks, sest võrdumid, mida Jeesus kõneles, on ju meieni jõudnud Piiblis.
Andkem siis ikka aega oma südamele kõneleda Jumalaga, sest see on aeg, mil meie võime osa saada ülimast heast, mida Jumal oma lastele jagada soovib.
AAMEN