12 aug. Enesesse vaatamine, enese läbikatsumine
Jutluse kirjakoht: 1Jh 1:8-2:2
Mis on patt, ja kas meis on pattu? Sellele küsimusele saame me ju tegelikult väga selge vastuse selles Johannese kirja lõigus. Kuid seda, kui palju seda meis on, selle me peame ise Jumala sõna valgel ära tundma, sest üksnes siis, kui meie oskame selle endas ära tunda, julgeme seda andeks paluda, üksnes siis võime me leida armu ja kogeda halastust. Võime osa saada lunastusest, mille Jeesus meile on valmistanud.
Aga küllap me igaüks teame, kui keeruline on tegelikult endas ära tunda ja tunnistada oma pattu, omi eksimusi ja kõike seda, mis takistab meid Jumalat ja ligimest armastamast. Inimlikkuses kipub inimene ikka ja taas ju kalduma sellesse, et „õigustab“ end ning ütleb: „Mina küll ei ole patustanud!“ Kuid kui juba selline mõte meie pähe tekib, siis on pattu meis liigagi palju!
Ja nii ju tegelikult ongi kogu Uus Testament üheks suureks üleskutseks inimestele ja see kuuldud kirjakoht niisamuti üleskutseks ja julgustuseks, et meie katsuksime endid läbi, tunneksime ära selle, mis on meis puudulik, ja siis lunastusest osa saanutena võiksime elada armastuses, teenida Jumalat ja ligimesi armastuse väes.
Selleni jõudmine on aga millegipärast nii raske!
Ja seda eelkõige ikka ju sellepärast, et meie kipume arvama, et meie teame, mis on õige ja vale, et meie teame, kuidas asjad tegelikult käivad. Aga kas ikka tegelikult teame?
Inimene on ju tänapäevaks Jumalast juba nii kaugele läinud, et isegi mõiste patt on sedavõrd hägustunud, et patuks nimetatakse vaid konkreetseid pahade tagajärgedega tegusid. Ja seda, et patt on ka see, kui meie ei oska armastada, või mõtleme riukalike mõtteid, seda salatakse, kuidas osatakse.
Põhjuseks aga ongi selles see, et inimene on läinud ennast täis, niivõrd ennast täis, et Jumala Püha Vaimu väge inimesse enam ei mahu. Inimene on oma Looja enesest välja lükanud, ja arvab, et tema enda arvamus on see kõige õigem. Nii kõik muudkui targutavad aga keegi enam armastada ei julge.
Seepärast võibki vast öelda, et patt on meie sees tegelikult palju sügavamal, ja seda on meis palju rohkem, kui meie seda ette oskame kujutada või ära tunda. Oskamatust armastada on meis liiga palju!!! Ja see oskamatus on meie suurim patt!
Nii vajamegi meie patused inimesed ikka ja alati Jumala armu, Tema tarkuse juhatust ja evangeeliumi valgustust, et meie võiksime patu eneses ära tunda, et me võiksime Tema abil leida jõudu oma pattu tunnistada, ning nii armu leida!
Aga seda kõike saame me leida üksnes siis, kui meil on julgust enesele südamesse ja hinge vaadata! Kui meil on julgust ennast läbi katsuda!
Ja ehk ka see mõiste läbikatsumine kõneleb meile sellest, et see, mis me endaga ette peame võtma, ei ole lihtsalt mõttes kiirelt oma tegudele hinnangu andmine, vaid me peame enestele sügavalt südamesse vaatama. Üksnes siis on võimalik leida seda, mis ei peaks meie südames olema, üksnes siis on võimalik paraneda patu haigusest Jumala armu toel.
Kahjuks tuleb tõdeda, et ka kristlastena oleme me kaotanud oskuse usus ennast läbi katsuda, me ei oska vaikseks jääda, et lubada Jumalal endas kõnelda, sest kõik see maailm meie ümber oma rahutuse ja sagimisega on meid enesesse haaranud ja Jumalast eemale tõmmanud. Nii ongi paastust saanud dieet ja patukahetsusest pelk patutunnistuse kaasalugemine. Aga sügvalt enesesse vaadata me ei julge, sest see, mis sealt vastu vaatab, hirmutab meid.
Nii võikski taaskord öelda, et meil on viimane aeg meelt parandada! Meil on viimane aeg tõeliselt alanduda Jumala ette, et kõiki oma inimlikkuse nõrkuseid ja rumalusi andeks paluda! Me vajame tõelist paastu ja patukahetsust, tõelist puhastumist!
Ühe näitena meenuvad mulle lapsepõlvest Kullamaalt nii mitmedki inimesed, kes olid aktiivsed vennastekoguduse liikmed, nad olid väga sügavalt usklikud inimesed, võib vast öelda, et nemad olid tõeliselt vagad kristlased. Nende pühapäeva hommikute osa, kui oli armulauaga teenistus kirikus, kuulus kindlalt paast, et esimene asi, mis sel pühal päeval nende ihusse läks oli Jumala armulaua leib!
Tegelikult ju tõesti isegi see, mis järjekorras me asju teeme, näitab, mida me tegelikult tähtsaks peame. Hommikuti tormame me kohe kasima oma ihu ja täitma oma kõhtu, ja enne kui kodunt tööle tormame, heal juhul jõuame ka palve lugeda, mõnel erilisel päeval ehk isegi killukese piiblit lugeda. Kuid tegelikult, vajame me seda, et võiksime ärgata nii, et Jumala sõnast kohe kinnitust ja julgustust leida, Tema armu puudutust kogeda.
Ja eks ka nii on ju pühapäeviti, et kõikide toimetuste ja tegemiste keskel avastame, et oi, juba mõnda aega tagasi oleksime pidanud kirikusse tõttama. Aga jumalateenistus on tervik, kui meie ei ole selles osalised alguslaulust lõpulauluni, siis oleme me sellest poolikult osa saanud, ja poolikult osasaamine on ju tegelikult mitte osa saamine. Puhkuse ajal ühes kirikus käies näiteks leidsime seal jumalateenistusel osalemise reeglid, kus esimene oli see, et jõuan kirikusse vähemalt 15 minutit enne, et vaikuses valmistuda jumalateenistuseks!
Ehk jah, need on näited, mis koputavad meie südametunnistusele, kuid arvan, et see koputus on tegelikult hädavajalik, et meie võiksime suuta paremateks saada! Lisaks meie hinge puhastamisele, enese läbi katsumisele vajavad uuendamist ka paljud sellised toimingud, mis kohati lausa ju takistavad meie suhtlemist Jumalaga, ehk siis Tema armastusest osa saamist.
Ja nii nagu Johannese kirja autor ütleb, et kirjutab selleks, et meie pattu ei teeks, siis kõik see enese läbikatsumise tee, mida me Jumala Sõna toel teha saame, ja tegema peame, on selleks, et meie enam pattu ei teeks!
Seegi on ju tegelikult suur Jumala arm, et Tema meid niimoodi hoiab, ja meid kutsub üles ikka puhtamaks saama, et meie armastuses kasvada võime. Hoidkem siis endid, katsugem endid läbi, et kõrvale jätta kõik kõlvatu ja paha, kõik patt, mis takistab ja segab meid armastuses elamast. Aidaku meid selles Jumal!
AAMEN