Näitus kirikus

Piia Ruber

Naasmiste vahel II

Viimsi Püha Jaakobi kirik

6.V. – 4.VII 2018

Piia Ruber tuli Eesti kunsti 1990ndate keskel Eesti Kunstiakadeemia tollaste fotoõppejõudude Eve ja Peeter Linnapi ümber koondunud üliõpilaste rühmituses, mis on kunstiajalukku läinud “Faculty of Taste’i” või sellega haakunud [mobil:] galeriina. Nende eesmärk, nagu seda on esile toonud Peeter Linnap “Eesti fotograafia ajaloos”, oli fotograafiavõimaluste läbimängimine ja kinnistamine kunsti ning paljuski sellega Eesti senise kunstimudeli, aga laiemalt kunstimõistmise ja -mõiste murdmine. Nad propageerisid kriitilise postmodernse kunsti ideid ja neist lähtudes tegelesid oleviku arheoloogia, autobiograafiliste teemade, meediarefleksiooniga, aga tulid välja ka otseste poliitiliste seisukohavõttudega. 1990ndate lõpuks oli ühistegevus ammendunud, kuid tugevad isiksused on suutnud ennast tõestada mitmes valdkonnas. Piia Ruber on kinnistanud oma nime eelkõige väga huvitava ja produktiivse raamatukujundajana.  Tema kujundatud raamatud on palju kordi olnud valitud “25 kaunimat raamatu” hulka.

Kuigi Piia Ruber ei ole näitusetegevuses kõige aktiivsem olnud, ei ole õige tema loomingut vaadelda ainult raamatukujunduse kontekstis. Tema varasemad isikunäitused või tervikinstallatsioonid grupinäitustel, olgu siis 2004. aastal Hobusepea galeriis kaksiknäitus “Kuldnäitus. Vussitud mälestused / Bungled Memories” koos David Bate’iga või 2015. aastal portreedesari “Autoparaadportreed” Voronja galeriis Mari Kartau kureeritud näitusel “Comeback”, kui tuua vaid mõni näide, on äratanud tähelepanu ja osutavad kunstniku huvile fotokunsti abil tabada midagi, mis jääb esmase, nähtava (kirjeldava) tasandi taha. Ka siis kui Ruberi fotodes on kesksel kohal inimene, ei ole tegemist pelgalt portreelise fotojäädvustusega – kuigi tema kultuurilehes Sirp ilmunud portreefotodest võib ja lausa tuleb kokku panna eraldi väljapanek –, vaid ka neis tuleb tugevalt esile tema suhe portreteeritusse ja selle abil (erilise) tunde, atmosfääri, oleku jne tabamine ja edastamine. Ehk siis ikka ja jälle on tegemist mälu, meenutuste ja mäletamisega ning selle keerulise protsessi mehhanismi dekonstrueerimise ja -rekonstrueerimisega.

Näitus pealkirjaga “Naasmiste vahel” oli kunstnikul esimest korda väljas möödunud sügisel Vabaduse galeriis. Praegune väljapanek Viimsi Jaakobi kirikus “Naasmiste vahel II” on Vabaduse galerii oma mõtteline jätk ning mõlemas on kunstnik vaadelnud inimese võimetust jõuda oma nii-öelda tihendatud mäluni – kõike ise mäletada ja teistele edasi anda –  ning seetõttu simulatsioonide esilekerkimist (või lausa teadlikult loomist). Nii “Naasmiste vahel” kui ka selle järje “Naasmiste vahel II” fotosid võib tinglikult vaadelda interjööriesitustena, kuigi interjöörist jõuab vaatajani vaid osake, kas fragmendina või on seda osa esitatud nii, et  esmapilgul ei oska vaataja seda mingi kindla paigaga siduda. Iinterjööri kui terviku seisukohast, iseäranis kui mõelda kultuuriliste tähenduste peale, ei ole neil fragmentidel erilist tähendust. Need on pigem mitteruum, vahetsoon, kuid ometi toovad lõuendile trükitud “Naasmiste vahel II” paarikud vaatajani midagi, mis käivitavad temas äratundmise. Pole isegi tähtis, kas vaataja äratundmine on kuidagi seotud fotojäädvustustega või on need vaataja isiklikud asootsiatsioonid. Aare Pilv on kirjeldanud seda tunnet oma raamatus “Kui vihm saab läbi” lapsepõlve valgusena – sooja ja valgena, ainult väga õrnalt kollakana, nagu piimakoore ja sellest tulenevate pettekujutistena”.  Piia Ruberi fotode juures hakkab kindlasti rääkima kaasa ka maalikunsti ajalugu (olenevalt vaatajast, kas romantismi või peent nüansseeritud koloriiti hinnanud hilismodernismina või veel millegi muuna).

Reet Varblane