30 jaan. Vali mind!
Kõikide valimiste eel, kui valime kodanikena rahvaesindajaid kas riigikokku, kohalikku omavalitsusse või europarlamenti, kõlab selline hüüd või loosung. Tegelikult tuleb valida iga päev, ka kõige hallimal argipäeval.
Kavalamad valituks pürgijad on küll kasutusele võtnud muud, ehk enam hinge minevad lau- sed ja üleskutsed, kuid eks eesmärk jääb ju ikka samaks.
Valikute tegemine elus on üks keerukamaid asju. Ja eriti hulluks läheb asi siis, kui valiku- võimalusi on palju, kuid mitte ükski neist ei tundu sobilik. Nii on ka Ülo Vooglaid kord öelnud, et inimese loomuses on vaid ebasobivate variantide puhul võime luua uus ja sobilik võimalus.
Nii võiks öelda, et kogu see valimiseelne kemplemine meenutab kõnekäändu “pada sõi- mab katelt, ühed mustad mõlemad”. Kuid selle kemplemise käigus unustavad pada ja katel sootuks, mis on nende tegelik ülesanne. Ja nii ehk võibki avastada, et vett ei soojenda keegi enam paja või katlaga, sest enamasti teeb selle töö ära boiler. Aga kas see ei ole mitte märk ebakindlusest ja suurest võimuihalusest?
Pean ausalt tunnistama, et ega minulgi veel selge pole, kelle poolt anda hääl, sest kogu see kemplemine suuresti näibki suure ihalusena vaid võimule pääseda selleks, et teistele ära teha. Kuhu on kadunud aga põhimõted ja väärtused?
Vastupidiselt peaminister Taavi Rõivasele, kellega kuulun juhtumisi samasse aastakäiku, julgen arvata, et meie rahval on oma riigi edendamiseks hädasti vaja suurt narratiivi. Kuid kahjuks ei paista mitte ühestki kampaaniast välja see, et keegi tõepoolest hooliks.
Miks on meie maal niipalju katkiseid inimesi? Miks on nii palju kõrkust ja enesekesk- sust? Eks ikka seepärast, et me ei oska märgata ja hoolida. Arvame, et esmalt tuleb enda taskud pungile täis toppida ja kui siis midagi teistele ka pudeneb, siis pudeneb. Kui suvel laulupeol kõlas palve: “Puuduta mind!”, siis mis puudutusest saame kõnelda, kui inimesed pelgavad teineteisele silma vaadata ja avameelselt oma unistustest rääkida.
Mullune Postimehe aasta inimene Hirvo Surva ütles möödnud nädalal ühel seminaril, et tema tunneb suurt puudust meie maal järjepidevusest, sest see projektipõhine elu on liiga heitlik. Jagan tema seisukohta – me vajame jätkuvat headust ja hoolimist, mitte vaid projek- tipõhiseid naeratusi ja viisakusi.
Ja kui mõelda veel lõpuks sellele valimisteemale, siis mina olen tegelikult oma valiku teinud ja valinud kõikidest kandidaatidest kõige esimese – Jeesuse Kristuse, sest Temal on meelevald kõige üle. Usun, et siis, kui kuulata oma südamehäält ka peagi saabuvatel valmis- tel valikut tehes, siis saavad meie maad ja rahvast juhtima asuda just need inimesed, kes prae- guses hetkes on kõige sobilikumad seda tegema, kellel on järjepidevus ja nägemus millestki enamast kui ainult majanduslikust heaolust ja kasvavast majandusest.
Häid ja tarku valikuid meie kõikide päevadesse!
Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse vaimulik