Usk või religioossus, kumb neist siis privaatne on?

Usk või religioossus, kumb neist siis privaatne on?

Sekulaarses maailmas on väga omaseks saanud arusaamine, et uskumine on sügavalt isiklik

asi – kas inimene teeb seda või mitte, on tema vaba valik. Nii kaasneb sellega ka arusaamine, et usust kõnelemine ja selle kuulutamine ei ole tervitatav.

Samas olukorras, kus maailm ja ka üha enam sekularisee- runud Euroopa on, seisame vastamisi tõsiasjaga, et järjest enam sildistatakse inimesi ikka nende uskumuste ja reli- gioossuse tõttu. See sügavalt isiklik asi on väga avalik ja vastandumisi tekitav. Sest suuresti me käitume sõnade jär- gi, mis on imehästi kokku seadnud Orelipoiss laulus “Võta isiklikult”:

Kui jääd karusellist maha, võta isiklikult.
Kui on teistel rohkem raha, võta isiklikult.
Kui on järjekord või saba, võta isiklikult.
Kui sa tahad olla vaba, võta isiklikult.
Aga kas on ikkagi õige kõike isiklikult võtta?

Ehk just seetõttu, et kristlus kõneleb armastamisest, esmalt Jumala ja seejärel ligimese armastamisest, ei olegi ta enam inimese jaoks huvi pakkuv, sest kui armastada, siis tuleb kõrvale jätta nii mõneski olukorras just nimelt see, et me võtame asja isiklikult. Kuna siis on vaja esmalt mõelda ja teha, mis on enamusele hea ja vajalik.

Võib vist öelda, et reaalmaailma osas on elu tõepoolest väga palju arenenud ja kõiksugu abivahendid inimese üm- ber on niivõrd nutikad, et inimene enam justkui ei peagi ise pingutama, sest kõik toimib niigi. Kuid selle nutimaail- ma keskel on inimene totaalselt kaotamas oma nutikust ja oskusi inimene olla. Seda on ju näha inimsuhetes, lagune- nud perekondades ja katkistes hingedes, sest enam ei osata oma hinge eest hoolt kanda.

Jah, oma hinge eest hoole kandmine on isiklik, kuid ikka selles mõttes, et igaüks peab oma hinge eest hoolt kandma, kuid mitte selles mõttes, et igaüks peaks oma hin- ge eest hoole kandmiseks n-ö jalgratast leiutama.

Läbi aegade on just nimelt oma isiklike uskumiste ja arusaamiste jagamise läbi leidnud inimesed tuge ja abi teineteiselt, on leidnud kosutust oma hingele. Rääkimata siis uskumisest Jumalasse, mille läbi on inimkond leidnud palju avarama vaate kogu elu olemusele.

Nii peab tõdema, et uskumine, mis toimub inimeses, on kindlasti isiklik, kuid religioossus, mis suuresti ongi ju ikka oma usuliste kogemuste jagamine teistega, ei saa olla mitte mingil moel isiklik, sest jagamine eeldab rohkemat kui ühte isikut. Aga jagamine ja arutlemine oma uskumiste üle on need, mis kasvatavad ka seda isiklikku usku ja rahu inimese südames.

Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku vaimulik