Suhtumisest

Suhtumisest

Iga inimene kasutab tõenäoliselt aegajalt oma kõnes väljendit “Kuidas võtta!”. Seda tavaliselt ikka siis, kui on keeruline vormida oma arvamust millegi kohta ja sooviks justkui otsi lahti jätta.

Kui aga asendada nende kahe sõna järel olev hüüumärk küsimärgiga, siis saame küsimuse, millele tegelikult tasub meil ka aegajalt mõelda, ja ikka sellest vaatenurgast, kuidas meie midagi võtame, kuidas meie enda jaoks ümbritsevat mõtestame.

Kõike on võimalik võtta väga mitmeti ja nii ongi ju ka välja kujunenud erinevad iniemste grupeeringud justnimelt seeläbi, kuidas inimesed mingitesse asjadesse ja olukordadesse elus suhtuvad. Nii on palju erinevaid poliitilise vaateid, religiooseid arusaamasid, ja ehk kõige lihtsamalt jagatakse iniemsi pessimistideks ja optimistideks, ja tegelikult ikka selle sama järgi, kuidas inimene millessegi suhtub.

Vaadates elu Eestimaal ja ka Viimsis, siis pean tunnistama, et olen märganud nii mõnedeski asjades väga omapärast suhtumist. Ehk on see tingitud meie inimlikust loomusest, mis kipub kalduma ikka sinna egoismi poole, või kes teab millest, kuid eelkõige meie suhtumise pärast teistesse inimestesse on liiga palju pinget õhus.

Loomulikult me pürgime parema tuleviku suunas ja soovime kõiges edeneda, kuid liig närviline ja pingeline õhkkond, mis valitseb inimesuhetes ja ka süsteemide toimimises, on tegelikult üheks suureks piduriks edenemisel.

Mõned nädalad tagasi kogesin üht riigi kodanikuna vahel toimetamist vajavat toimingut tehes seda, kuidas pooleteise tunnise ootamise järel, toiming kestis vaid 5 minutit ja riik kasseeris selle eest pea 60 Eurot. Siis hakkasin mõtlema sellele, et küll on ikka riigi aeg kallis, kuid inimese kulutatud aega justkui ei peetagi millekski, sest kui kodanik esitaks vastu arve, oleks süsteem varsti upakil. Kui aga vaatasin seda asja avaramalt, sisi mõistsin, et ka sellises olukorras ei ole põhjust oma pahameelt välja elada ametniku peale, kes toimingu teostas.

Kui me soovime, et elu Eestimaal edeneks ja ikka paremaks muutuks kõigi jaoks, siis tulebki meil esmalt muuta oma suhtumist toimuvasse. Olles närvilised ja pinges teeme me eelkõige kahju ju iseendale ja neile kõige lähematele inimestele, mis meie elus on. Seepärast suhtumise muutmine on järejest enam saanud vähemalt minu jaoks võtmeküsimuseks.

Kui negatiivsus kasvatab juurde negatiivsust, ja positiivne positiivsust, siis miks ebameeldivates olukordades olla kuri ja tõre, kui võiks ehk hoopis naeratada ja tänada, et niigi hästi läinud on. Seeläbi kindlasti aitab positiivsus kaasa ka kõige muutumisele paremaks, ikka selliseks, mis toob naeratuse näole ja vähendab pingeid.

Eriti nüüd, hiliskevadel on kindlasti põhjust enam naeratada ja rõõmu tunda sellest toredast elust siin ilusal Eestimaal ja ilusas Viimsis.