22 mai Lagunev või püsiv?
Vahel on tunne, et kõik justkui pudeneks koost, laguneks laiali ja kaoks käest. Sellist olukorda oleme me igaüks kindlasti kogenud ja see tunne ei ole just kõige meeldivam tunne, mida tunda. See on teadmatuse tunne tuleviku ees, kohati ehk isegi hirm ja kartus, et minu jõud ei käi asjadest üle. Ja eriti toob selliseid tundeid inimeses esile ebaõiglus, mida võime näha inimsuhetes ja ühiskonnas, ühesõnaga oma elus.
Ja rohtu selle vastu on keeruline leida, kuid mitte siiski võimatu. Õiglust ja rahu otsib vist küll iga inimhing, sest need ju viivad meist hirmu ja tekitavad hea ja sooja tunde, vastupidiselt esmalt kirjeldatule.
Aga miks me ikkagi inimestena kaldume selle esimese poole, kuigi me ju kõik püüdleme teise suunas?
Võib vist öelda, et enamuses me püüdleme ikka paremuse suunas, püüame olukordasid uutmoodi lehendades vältida eelnevaid vigu ja teisiti asju korraldada, kuid nagu öeldakse, eestlasel on kombeks ikka sammuda nii, et ämber on mõlema jala otsas kolisemas. Veel enne, kui me oleme suutnud ühtedest vigadest õppida, oleme me tormanud teisale omadega rappa.
Ka kõik see, mis meie maal polittilisel maastikul toimumas tekitab justnimelt seda kõige esimesena kirjeldatud tunnet, sest eesmärgid on küll üllad, kuid plaan nende teostamiseks kõikumas tugevates tuultes siia ja sinna.
Kui Lennart Meri ütles: „olukord on sitt, kuid olgu see meie tuleviku väetiseks“, siis usun, et oli tema soov meid inimestena, Eesti rahvana, suunata vaatama sellele, mis võimalused meil tegelikult on.
Tuleb tunnistada, et tegelikult ongi meie igaühe enda valik, milliseks kujuneb meie maailm, kas me näeme kõiges puudusi, või oskame me ka ilust ja heast, mida kogeda saame, rõõmu tunda. Nii siis saame esimesel juhul kindlasti kogeda ka neid ebakindluse tundeid, kuid õppides hindama lihtsaid ja väikseid hetki ja asju, võime leida rahu oma südamesse.
Ja kui kõik laguneb, siis küllap on see hoiatuseks meile ebaõiglase käitumise, ebaõiglaste sõnade, või isegi ebaõiglaste mõtete eest, mis on teinud kahju ja põhjustanud valu, kui oleme olnud enesekesksed ja pole arvestanud teistega.
Kristuse õpetus on rajanud inimese elule täiesti uue aluse, millele on võimalik rajada elu, milles on rahu, rõõm ja armastus, selle kõige aluseks on vaid ja üksnes uskumine armastuse väesse. Kuigi see alus on juba ammustaega tagasi rajatud, siis ikka leidub palju neid, kes rajavad oma elu ja arusaamised liivale, mis võib vajuda ja teisale uhutud saada, mitte aga kaljule, mis ei kõigu.
Aga armastuses elamine eeldab meil enesekesksuse kõrvalejätmist, ja ligimestega arvestamist, ja just sellepärast, et me seda ei suuda, oleme me ikka ja jälle olukorras, kus meisse ronib kõige laiali pudenemise tunne.
Inimest ei ole loodud elama üksi, vaid üheskoos teistega, ja seepärast on teineteisega arvestamine ehk isegi olulisim, mida saame armastuse ja õigluse ellu rakendamiseks ära teha.