07 nov. Hingestatud hingedeaeg
Igal inimesel on palju põhjust olla tänulik esivanematele, sest kui ei oleks olnud neid, ei oleks ka meid, ja nii on väga oluline suhtuda austusega neisse ja sellessegi, mis nemad on korda saatnud. Nii on ju isegi meil tore vanasõna, kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Sest aegade jooksul on kogunenud palju tarkust, mida hea elu nimel kasutada saaks.
Ja ega ei olegi tegelikult väga tähtis, kuidas me konkreetselt mõtestame hinge olemust, sest sedagi on võimalik vaadata erinevate nurkade alt erinevalt, kuid hea on, kui me oskame vaatamata selge mõistmise puudumisele neid siiski austada.
Möödunud laupäeval, kui oli hingedepäev, oli tegelikut rõõm näha paljusid kalmistule rutanuid, kes süütasid küündlaid ja võtsid selle hetke, et teha kummardus läinutele.
Kuid millegipärast on nii, et kui me suudame ka austada nende hingi, kes on juba läinud, siis eneste hingede eest hoole kandmises on meil veel palju õppida ja parenemistee on pikk.
Miks on nii, et me saame ka kõige lähemate inimeste väärtusest enda jaoks aru alles siis, kui nad on juba läinud? Kui veel koos oleme siin rändamas, siis ei kipume just väga sageli tänama ja rõõmu tundma.
Seepärast arvan, et hingedeajas on oluline austada kõiki hingesid, neid kes on läinud ja neid, kes on siin, kes on elavad inimesed ja reaalsed kaaslased meile meie päevades. Ja selle kõige juures tasub vaadata iseendasse ja leida kosutust oma hingelegi, et haavad, mis meie on saaksid paraneda, ja et meil oleks ikka oskust märgata abivajajat enda kõrval.
Ja ega hingedeajas pole ka ülearune tänu selle eest, meil on hing sees ja võime omi toimetusi toimetada.
Hingestatud hingedeaega!